Kuna 1. jaanuaril algab Norras hundijaht, siis oleme varasemate aastate esimesel kuul ikka ka sealsel hundimaastikul toimuvale pilgu peale heitnud. Norra hundipoliitika on nimelt täiesti omaette nähtus, mis ei allu ei loodusseadusele ega Euroopa seadusele ning paratamatult jääb mulje, et ega neid see nende enda seadus ka suurt huvita.
Norras on hunt kriitiliselt ohustatud liik ning kriimsilmadel on lubatud elada vaid kitsukesel Rootsi piiri ääres asuval maa-alal, mis moodustab Norra territooriumist kõigest 5%. Seda maa-ala nimetatakse hunditsooniks ning selles peaks hunt olema rangelt kaitstud. Rõhk on sõnal ‘peaks’, sest reaaluses lubatakse jahti pidada ka hunditsoonis elavatele metsakutsudele.
Tänavu lubas Norra Kliima- ja Keskkonnaministeerium küttida Norra ligi 70-pealisest hundipopulatsioonist 37 isendit. Neist 10 hunditsoonis. Seda vaatamata käimasolevale kohtusaagale, mille käigus on varasemate aastate hundijahi korraldamises nähtud seadusega vastuolu. Samuti on mööda vaadatud tõsiasjast, et uuringute kohaselt on enamik norrakaid (ka neid, kes hunditsoonis elavad) hundi suhtes positiivselt meelestatud.
Norras on nimelt tuline huvigruppide vaheline konflikt ning võimusuhete tasakaalutus. Sellest, kuidas sealne “sõjaolukord” välja näeb, annab ülevaate detsembris avaldatud 30-minutiline dokumentaalfilm: https://www.theguardian.com/
Norras puudub huvigruppide vahel igasugune konstruktiivne kommunikatsioon. Kuigi Eestiski on erinevate hunte puudutavate huvigruppide vahel konflikte (nii nagu kõikjal maailmas, kus inimesed huntidega koos elavad), on meie omavaheline suhtlus täiesti olemas ning soov kompromisse leida oluliselt tugevam. Osakem seda hoida ja hinnata!
Laura Kiiroja
