Kirjutas Kristel Vilbaste
Foto Arne Ader
Saula Siniallikad
Olen nüüd selleaastase allikaloendusega jõudnud üle poole. Juba ligi 200 allikat on näidanud end oma ilus ja armus.
Viimaste nädalate põnevamad allikalkäigud on olnud Miikse lätte, Mürälätte, Hilana lätte ja Kohila Papiallika juurde. Kõik nad on otsapidi seotud õigeusu ja selles usus inimestega. Ja need allikad on olnud hästi hoitud.
Algas küll mu retklemine õigeuklike hoitud allikate juurde juba jaanipäeval. Peale Raadil toimunud Tartumaa Trallami allikalkäike otsustasime sõita veel keset jaaniööd Kuremäe allikale. Alustasime oma retke üsna hilja, kaks tundi enne südaööd. Südaöö tunniks olime kolme autotäie allikalkäijatega kohal.
Teekond sinna ja tagasi oli väsitav ja üsna palveretke moodi, aga energia, mille allikas meile kinkis oli eriline. Peale seda hakkasid kõik seni umbe jooksnud asjad lahenema.
Käisime muidugi vana kombe kohaselt allikamajas suplemas, ikka kolm korda peapidi vee alla. Ja allikavett ei tohi endalt hiljem kuivatada, see peab ihusoojusega taas vihmaks saama. Keha, mis selliselt uut vihma loob, muutub tulikuumaks. Ja kui me naistehulk pärast allikakümblust meestele suplusmajja ruumi tegi, siis jagus energiat juba niipalju, et minna 100 meetri kaugusele 12-apostli allikale, seal silmi pesta ja allikale ülistuslaul laulda.
Ausalt öeldes on see tänavuse aasta üks ilusaimaid pilte mu mälus. Kuidas tumesinise öötaeva taustal seisab valgetesse rättidesse looritatud naistehulk silmadest sillerdava allika kaldal, üks meist laulab lummavat poola rahvaviisi – pikalt ja pühalikult. Just sellistel hetkedel saad aru allikate pühadusest.
Ja järgmine käik õigeusu allika juurde sattus ka jaanipäevale, aga vana kalendri järgi jaanipäevale, 7. juulile. Olin koos oma kaasa Mikk Sarvega käinud tema sõbralt sepp Väino Niitvägilt Vastseliina lähedalt kadakapuust kaelkooke tellimas, kui ta ütles, et teenib preester Herodionina jaanipäeva hommikul Miikse Ristija Johannese kirikus veepühitsemist.
Ma olen ammu tahtnud seda toimingut näha, aga loodususku inimesena pole tahtnud minna kombetalitustele, milles ei osale ihult ja hingelt. Aga Väino ei näinud selles midagi halba ja nii me jaanipäeva hommikul Jaaniallika juures kohal olime.
Õigeusu kombetalitused on väga ilusad ja pühalikud. Sain veepühitsemisel teada nii mõndagi piiblilugudest, millest vaid varem aimamisi teadsin. Et jordanivesi tuleb piiblis kirjeldatud Jeesuse ristimisest Jordani jões. Ja ka piiblisse on kirjutatud ühe allika tervendav mõju, kuidas selle vesi teeb terveks haiged ja sandid. Ka pühitsetud veel on tervendav toime, isegi nii vägev, et kui lisada vette veidi pühitsetud vett, siis annab see kogu veele püha väe.
Muidugi oli ilus näha, kuidas papp Peeter Uibo kastis Jaanikivi kõrval allikasse kolm korda suurt kullast risti, kuidas vesi sellel sillerdas ja imestada, kuidas sellest toimingust mingil imelikul kombel midagi videodele ei jäänud. Aga see on nii olnud ka maausu ja katolike kommetega allikate juures. On paiku mis ongi vaid jumalatega suhtlemiseks.
Igatahes on mul oma allikavee nõus nüüd õnnistatud vesi ja seda ei joo ma kunagi tilgatumaks, vaid lisan sellele uue allika vee.
Ja allikatele sattusin ma sel päeval veel. Meile teejuhiks tulnud Õie Sarv viis meid Külvikute pere juurde ja olen siiani tänulik Mart Külvikule, kes otse hommikulauast ära tuli, pisipoja kaenlasse krahmas ja meid oma autoga üsna läbimatuid metsateid pidi Müralättele viis. See kesk noori valges samblikevahus männimetsi kõrge liivase Tilana oja kalda koopast välja voolav allikas oli praegu pilgeni vett täis, nõndasamuti nagu Tilana oja. Eemal müras oja kividest või koprapaisust. Aga nimi “mürä” tulenevat siiski müristamisest või piima müredaks minemisest.
Ja hommikune veepühitsemine oli meid viinud tõelisele õnneteele. Helen Külvik rääkis meile ka Hilana lättest, kus küla vett toovat.
Nii sai sõidetud seto luuletaja Ilmar Vananurme õue, sinnasamma, kus omal ajal kõigile tuntud Hilana Taarka elas, Ilmar on tema suguseltsist. Ilmar oli naasnud just eelmise õhtu jaanipeolt Petseris, kus ta hommikul 28 kilomeetrit jalgrattaga koju väntas ja 10 minutit enne meie tulekut koju jõudis. Aga sellest hoolimata oli ta nõus koos oma naabri Ilmariga meile all Piusa ääres paiknevat allikat näitama tulema.
Taas liivaseljandike kaunid männimetsad, oma kilomeeter allamäge. Jääkülm Piusa jõgi ja Hilana läte, mille ees otsekui suur veevann, sellest tuleva raudtoru oli 40-aastat tagasi paigaldanud Ilmari vend Olavi. Vesi allikas on jääkülm ja selge maitsega ja annab oma vee Piusale, millest veel paarkümmend aastat tagasigi ülesse mäele suurte tünnidega joogivett viidi.
Viimase õiges usus allika juurde jõudisin ma enne suvesüda. Olen ammu tahtnud minna Epp Haabsaare juurde Kohilasse Angerja Issanda Taevaminemise kirikusse vaatama tema Torni Galeriid. Epp on käinud läbi paljud Raplamaa allikad ja neid pildistanud ning kirjeldanud. Ta on ka allikatele ikoonid viinud ja nende kaldal pühitsemisrituaale korraldanud.
Ja ehkki minu Kohilasse jõudmisel ei sadanud taevast ainult lausvihma vaid ka rahet, oli Epp valmis meile teejuhiks tulema Kohila Papi allika juurde.
See on Kohila mõisast umbes 100-meetri kaugusel Keila jõe kaldal paiknev, paeplaatide vahelt voolav allikas, mille nimi on papi allikas, ehk täisnimega Papp Vassili Olteri allikas, just selle koguduse esimese preestri nimi on antud allikale. Allikas õnnistati umbes 20 aastat tagasi koos Soome õigeusklikega, nüüd on seal käidud pühitsemiskäikudel näiteks muuseumiööl. Allika vesi on puhas, karge ja veidi magusa maitsega, nagu enamus meie lubjaalade allikaid.
Neil käikudel kinnistus minus veelgi veendumus, et just kirikuinimesed on teinud tänuväärt tööd allikate puhta ja pühana hoidmisel. “Inimene austab ja hoiab seda, mida põlvest põlve on teadnud, me peame oma põliste pühapaikade teavet jagama ja inimesteni viima,” ütleb folklorist Marju Kõivupuu.
Maarahvana seisab meil ees samasugune töö oma looduslike pühapaikade hoidmisel ja pühastamisel, nagu on seda teinud õigeusklikud ja katoliiklased.
