Juuni alguses kirjutasime huntide väikesekasvulisest sugulasest šaakalist, kes ka pealinna on elama kolinud. Hundid ja šaakalid ei ole küll teab mis sõbrad, kuid sellegipoolest väärib see hiljuti Eestis kanda kinnitanud keskmise astme kiskja ka hundilehel tähelepanu. Kui eelmisel korral rääkisime šaakali menüüst ning imestama panevast sotsiaalsest ja ökoloogilisest paindlikkusest, siis seekord selgitame, millised faktorid on võimaldanud šaakalil nii edukalt oma leviala laiendada ning milline on tema mõju keskkonnale.
Euroopas on harilik šaakal traditsiooniliselt Balkani poolsaarel elutsenud, kuid alates 1980ndatest on see liik oma käpakesi üha enam lääne- ja põhjapoole sirutanud. Mõnda aega oli Eesti teadaolevalt kõige põhjapoolsem šaakali elupaik, kuid 2020. aasta juulis nähti šaakalit Põhja-Norras, Finnmarki maakonnas! Uuringud näitavad üksmeelselt, et šaakali leviala laienemine on kõikjal Euroopas looduslik protsess ning tegu ei ole võõrliigiga. Šaakali kasuks mängivad kliima soojenemine (leebemad ja vähese lumekattega talved sobivad talle kenasti), saakloomade rohkus ning huntide puudus või madal arvukus. Nii nagu Põhja-Ameerikas andis inimesepoolne huntide hävitamine koiottidele võimaluse oma leviala ja arvukust drastiliselt suurendada, on huntide vähesus Euroopas šaakalile vabad käpad andnud. Eestiski elavad šaakalid just neil aladel, kus hunte ei ole. Lisaks võimendab šaakali koloniseerimispotentsiaali tema käitumuslik ja ökoloogiline paindlikkus (nii sotsiaalse eluviisi kui jahikäitumise ja toidusedeli poolest) ning imetlusväärne kohanemisvõime erinevate keskkondadega.
Võõrliik ta küll ei ole, kuid igal uuel liigil on siiski mingi mõju kohalikule loodusele. Milline on šaakali mõju? Nagu eelmisel korral mainitud, on šaakal otsene konkurent punarebasele. Nende toidulaud kattub 73% ulatuses. Seega punarebase arvukust konkreetses piirkonnas vähendab šaakal kahtlemata. Ohus punarebane liigina aga sellegipoolest ei ole, kuna nende ümberasumine on lokaliseeritud - isegi Balkani riikides on punarebane kõige arvukam koerlane. Ilvesele šaakal märkimisväärset ohtu ei tekita, kuna šaakal enamasti väldib ilvese poolt eelistatud tihedaid metsi. Igasugune toidukonkurents ilvese, metsnugise, kivinugise ja mägraga on tõenäoliselt leevendatud rebase arvukuse vähenemise arvelt. Kusjuures šaakal ja mäger võivad päris head sõbrad olla. Neid on nähtud rahumeelselt koos aega veetmas ja isegi varjualuseid jagamas!
Hunt võidab šaakali iga kell ning hundi ainus “oht” on hübridiseerumine, sest nii hundid, šaakalid kui koerad suudavad kõik omavahel viljakaid järglasi saada. Looduslikku hübridiseerumist siiski liigikaitse seisukohalt ohtlikuks ei peeta ning hundi ja šaakali hübriidid on kaunis haruldased. Nad ei saa ju omavahel läbi!
Kuidas on lood aga saakloomadega? Närilised, jäneselised, veelinnud, maapinnal pesitsevad linnud, kahepaiksed…? Uuringud näitavad, et lõviosa šaakali menüüst moodustavad närilised ja jäneselised. Erinevates Euroopa riikides läbiviidud šaakali väljaheidete analüüs näitas, et linnud moodustavad vaid 0,4% šaakali toidust ning ükski uuring ei viita šaakali märkimisväärsele pikaajalisele mõjule linnupopulatsioonidele ega kahepaiksetele. Igasugune mõju saakloomadele paistab olevat kompenseeritud rebase arvukuse vähenemise kaudu.
Pildil on ajalooõpetajast loodusfotograaf Gerro Avarlaid püüdnud 2019. aasta veebruaris Põlvamaal tegutsenud kaks šaakalit. Täitsa armsad loomakesed!
Foto: Gerro Avarlaid
https://www.facebook.com/
Laura Kiiroja
Mõned viidatud teadusuuringud:
Lanszki, J; Ginnatos, G; Dolev, A; Bino, G; Heltai, M. 2010. Late autumn trophic flexibility of the golden jackal Canis aureus. Acta Theriologica, 55 (4): 361–370.
Negi, T. 2014. Review of current worldwide status, distribution, ecology and dietary habits of golden jackal, Canis aureus. Octa Journal of Environmental Research, 2 (4): 338–359.
Stratford, J. 2015. Golden jackal in Lithuania, a consideration of its arrival, impact and status. Zoology and Ecology, 25 (4): 277–287.
Trouwborst, A; Krofel, M; Linnell, J.D.C. 2015. Legal implications of range expansion in a terrestrial carnivore: the case of the golden jackal (Canis aureus) in Europe. Biodiversity and Conservation, 24: 2593–2610.
