Sadala lähistel Jõgevamaal

Hunt ehk susi       Canis lupus   

Toidu hankimine ehk saakloomade küttimine on täiskasvanud vanaloomade kanda. Tänavused hundikutsikad ja karjaga koos liikuvad aastased noorloomad sõltuvad otseselt vanaloomade jahiedukusest.

Noored, karja juurest lahkunud ehk iseseisvunud hundid on sunnitud õppima iseseisvalt jahti pidama ja nende saagis on olulised väikekiskjad, pisinärilised, selgrootud, muidugi otsitakse raibet.

Kari- ja koduloomad on juhuslikuks saakobjektiks ehk omavad teisejärgulist tähtsust, kui kari omaniku poolt korralikult kaitstud ja öisel ajal varjul. Hunt lihtsalt ei oma ettekujutust lamba ja peremehe suhtest. Hundile on see vaid saakloom nagu noor metskits või kevadine metssea põrsas.

Eesti looduses huntidel toidupuudust karta ka ei ole sest iga hundi kohta tuleb umbes tuhatkond uluksõralist: millest suurema enamuse moodustavad arvukad metskitsed, aga meie hundid tarbivad toiduks hinnanguliselt vaid 10% meie sõraliste iga-aastasest juurdekasvust.

Suurte sõralistele puhul nagu põdrad ja hirved murravad hundid peamiselt vasikaid ja vähesel määral ka mullikaid. Nii nagu metssigade põrsaid, aga harvemini kesikuid. Täiskasvanud põder või metssiga on huntidele väga tõsised vastased.

Oma territoriaalset elukeskkonda hästi tundvad targad kiskjad ei pruugi võimsate vastastega võideldes oma elu või tervist ohtu seada. Metskitse ründamine on hundile ohutu, kusjuures likvideeritakse nõrgemad isendid – miks muidu hunti on metsasanitariks kutsutud. Suvisel ajal tarbitakse ka taimset toitu.

Hundi jäljerida metsateel

Tutvu ulukiseire aruandega: LINK