Koostas Marek Vahula
Video: Eesti meremuuseum
Fotod VikipeediA
Vredeforti kuppel, kosmosest vaadatuna. Foto VikipeediA
Meteoriidikraatrid
Maailma meteoriidikraatrite andmebaasis on kirjas 190 meteoriiditekkelist struktuuri.
Vredefordi impaktstruktuur, mis asub Lõuna-Aafrika Vabariigis ja on ligi 2 miljardit aastat vana, on neist suurim umbes 300 kilomeetrit läbimõõduga.
Eesti kuni seitsmest võimalikust meteoriidikraatrist-impaktstruktuurist on sellesse andmebaasi kantud neli: Neugrund, Kärdla, Kaali ja Ilumetsa.
Rekord nr. 419
Neugrundi meteoriidikraater (impaktstruktuur) on maailmamere kõige paremini säilinud meteoriidikraater ja suurim (u 20 km läbimõõdus ringmurrangu joonelt, keskaheliku harjalt u 7 km) ning vanim (u 535 miljonit aastat) meteoriidikraater Eestis.
Eesti geoloogiateenistuse geoloogid Kalle Suuroja ja Tõnis Saadre püstitasid 1995. aastal hüpoteesi, et Neugrundi madala piirkonnas olev ringstruktuur on tekkinud meteoriidiplahvatusel. Nad väitsid samuti, et Lääne-Eestis, Osmussaarel ja Muhu- ning Saaremaa idaosast leitud gneissbreksia rahnud pärinevad Neugrundi meteoriidikraatri alalt olles praegusesse asukohta kantud viimase jääaja mandriliustiku poolt.
Neugrundi meteoriidkraatrit on uuritud 1996-st aastast peale tosina mereekspeditsiooni käigus ja sondeeritud merepõhja seimakustilise profileerimise meetodil ning vaadeldud struktuure külgvaate sonariga. Sukeldumiste käigus on uuritud ja võetud proove meteoriidikraatri kivimite veealustelt paljanditelt.
Merepõhjas eristub Neugrundi meteoriidikraater, mis üsna pea pärast plahvatust oli mattunud setete alla ja alles viimaste jääaegade kestel ehk enam kui 530 miljonit aastat pärast osaliselt avanenud.
Kraater on umbes 5 km läbimõõduga ja ringikujulise paeplatooga. Mõnesaja meetri laiuse ja 20–60 m sügavuse ringkanjoni ja kuni 50 m kõrguse ning umbes 200 m laiuse kristalse aluskorra kivimitest poolkaarjalt kulgeva ringvalliga.
Ringvallist väljaspool nn deformatsioonide vööndis leidub kuni kolme kilomeetri ulatuses tugevasti deformeeritud plahvatusaluse settekivimtes (sinisavis ja liivakivides) kritalse aluskorra kivimite hiidsuuri (kuni pool kilomeetrit läbimõõdus) pangaseid.
Kärdla meteoriidikraatri mudelväljak
Kärdla meteoriidikraater (impaktstruktuur) asub Hiiumaal Kärdla linna idapiiril ja on Eesti suurtest meteoriidikraatritest kõige paremini uuritud ehk avatud enam kui 100 puurauguga.
Seda, et Kärdla meteoriidikraater on tekkinud u 460 miljonit aastat eest (Ülem-Ordoviitsiumis Idavere eal) madalmeres toimunud umbes poole kilomeetrise läbimõõduga asteroidi plahvatuse tagajärjel, tõestati lõplikult 1981. aastal.
Tulevase Hiiumaa koht asus tollal hoopis lõunapoolkeral kusagil tänapäevase Uus-Meremaa kandis. Pärast plahvatust tekkinud kraater mattus üsna kiiresti (mõnesaja tuhande aastaga) enam kui 200 meetri paksuse setete kihi alla. Ringvalli lael Palukülas on katvaid lubjakive kohati alla 15 meetri.
Tekkinud impaktstruktuuri lõunaosas on umbes 4 kilomeetrise läbimõõduga (ringvalli harjalt mõõdetuna) enam kui poole kilomeetri sügavune kraater, mille keskel kerkib enam kui 130 m kõrgune ja kuni 0,8 kilomeetrise läbimõõduga komplekssetele meteoriidikraatritele omane keskkerge. Kraatrit ümbritseb ovaalselt umbes 12 kilomeetrise läbimõõduga ringmurrang. Kuna komplekssete meteoriidikraatrite läbimõõtu arvestatakse ringmurrangu joonelt, seega võiks ka Kärdla impaktstruktuuri läbimõõduks lugeda 12 kilomeetrit.
Kärdla kraatri süvikus on üle 250 meetri plahvatuse käigus tekkinud kivimeid. Kraatrist plahvatusega välja paisatud kivimmaterjal (inglise ejecta) on levinud kraatri ümbruses umbes 25 kilomeetri raadiuses. Ejecta paksus väheneb ringvalli taguse ala 4-5 meetrilt kuni levikupiiril 1-2 cm-ni.
Kärdla meteoriidikraatri süvikust on saadud naatrium-kaltsium kloriidset mineraalvett, milles lahustunud mineraalsoolade sisaldus küünib kuni 16 g/l. Kuni 1993. aastani villiti ja turustati kraatri ülaosast saadud mineraalvett „Kärdla“ raviotstarbelise lauaveena, milles oli 3 - 4 g/l lahustunud mineraalsooli.
Kaali kraater aastal 2007
Kaali on esimene kindlakstehtud meteoriidikraater Euroopas, mille meteoriitne päritolu tõestas meteoriitse raua leiuga I. Reinwald (1935), kuid alles seitsmes maailmas. Kuus esimest olid: Arizona (1906), Odessa (1922) ja Haviland (1925) USA-s, Henbery (1931) Austraalias, Wabari (1932) Saudi Araabias ja Campo del Cielo (1933) Argentiinas.
Kaali kraater (peakraater ja 8 väiksemat kraatrit) asub Saaremaal Kaalis, Kuressaarest 20 km kirdes.
Peakraatri läbimõõt on 110 m ja sügavus 22 m ning kraatrit ümbritseb 4–9 m kõrgune ringvall. Ringvalli sisenõlval paljanduvad kallutatud Siluri dolokivi plokid.
Kraatris asub Kaali järv, mille läbimõõt on veeseisust olenevalt 40 kuni 60 meetrit.
Kraatrite vanusena on välja pakutud erinevaid numbreid: 2400...2800 (Ir sisalduse järgi ümbritsevate rabade turbas), 3500 (puit kraatri põhjast) ja 7500 aastat. Kõige uuemate mattunud sööst tehtud mõõtmiste kohaselt on kraatri vanus 3530–3450 aastat.
Loe Kaali kraatritest: LINK
