Tekst: Laura Kiiroja
Foto: Tarmo Mikussaar
Voyageurs´i hundiuurijad (Minnesota Ülikool, USA) on meie hundialaseid teadmisi varasemalt täiendanud põhjalike uuringutega teemal, kuidas hundid kopraid murravad ja seeläbi märgalade maastikku mõjutavad. Oleme nendest uuringutest varasemalt ka rahvuslooma lehel ülevaateid jaganud. Nüüd avaldati aga senise töö edasiareng rõhuasetusega huntide iseloomu rollile.
Varasematest uuringutest saime teada, et hundid maiustavad kobraste kallal jäävabal perioodil ehk aprillist oktoobrini. Kobras on hundile oluline suvetoit, moodustades sel ajal (vähemalt Greater Voyageurs´i ökosüsteemi aladel) kuni 42% hundikarja toidust. Kriimsilmad on peamiselt tuntud suurte sõraliste jahtimise poolest, milles nad toetuvad karja koostööle, oma sihvakatele jalgadele ja pikamaajooksja võhmale. Koprajaht käib aga sootuks teisiti. Seda tuleb teha üksinda ning varitsedes. Asi pole aga sugugi kerge, sest esiteks nõuab kopravaritsus head planeerimist - oskust aimata ette, kus kobras võiks veest välja tulla ja sättida end teda allatuult ootama. Teiseks nõuab see kiskjalt väga kannatlikku meelt - niimoodi vaikselt kohapeal kobrast oodates on hundid mööda saatnud kuni 8 tundi!
Voyageurs´i hundiprojekti teadustöö kohaselt murrab üks hunt aastas keskmiselt 4,5 kobrast ning seega võsavillemid koprapopulatsiooni arvukust suurt ei mõjuta. Sellegipoolest on nende mõju koprale kui märgalade insenerile piisav, et hoida aastas ära keskmiselt 88 tiigi rajamise või taasasustamise. Greater Voyageurs maastikul on küll tuhandeid tiike, kuid pikas perspektiivis on huntidel märgalade disainis märkimisväärne roll, sest näiteks viie aastaga hoiavad nad ära 440 tiigi tekkimise.
Oma viimases, 1. juunil avaldatud publikatsioonis on sama teadusrühm analüüsinud hundi iseloomu rolli märgalade maastikupildi kujundamisel. Nimelt pole mitte kõik hundid võrdselt edukad koprakütid. Mõnel on rohkem varitseva jahiviisiga sobituvaid iseloomujooni kui teistel. Seetõttu on ühes hundiperes hunte, kes viitsivad oluliselt kauem ja tihedamini kopraid oodata kui teised karjaliikmed.
Teadlased uurisid kuuest (sarnase maastiku ja koprapopulatsiooni arvukusega aladel elutsevast) hundikarjast pärineva 16 hundi andmeid ja leidsid, et ühe ja sama hundikarja liikmed erinesid üksteisest oluliselt, kui võrrelda hundi poolt murtud kobraste arvu ja kopravaritsusele pühendatud aega. Mõned hundid murdsid 229% rohkem kopraid ja veetsid 263% rohkem aega varitsedes kui nende karjaliikmed.
Uuringus selgus ka, et hundipopulatsiooni tervikuga võrreldes on nn kopramurdja iseloomuga kriimsilmad märgalade maastiku kujundamisel ebaproportsionaalselt vastutavad. Aga eks sarnaselt suur mõju on ka teiste kiskjate iseloomul, kes jahivad mõne ökosüsteemi n-ö insenerliiki. Näiteks on teada, et ka osa puumadel on kopramurdja iseloom. Mõnel ameerika mägral on aga suur soodumus edukaks rohtlahaukurijahiks (rohtlahaukur on teadupärast sealsete rohtlate insenerliik).
