Tekst: Helen Arusoo
Fotod: Tarmo Mikussaar
Suhtumine hallivatimehesse pole Saksamaal muutunud, siiani on see kohati väga vaenulik nagu 350 aastat tagasi, mil Saksamaa osades paikades võeti vastu otsus võsavillemite lõplikuks hävitamiseks. Hundivastast kampaaniat on juba aastaid soovitud üleriigiliseks vaenuleegiks puhuda, aga seni pole see vaatamata pingutustele õnnestunud. Üritamine muidugi jätkub ja bluffimine pole korraldajate arsenalis tundmatu võte.
Alates 1738. aastast alates taas ja taas uuendatud hundivõllas Niedersachseni liidumaal Schortensis Oestringfelde linnaosas näeb värske välja ka tänapäeval - vasakul lambakasvataja Ell Sellis koos allakirjutanuga rahvuslooma ümarlaua ridadest.
Saksamaa sai oma hundid tagasi 1990. aastate keskel. Tulid ise. Ja avalikkus rõõmustas selle üle. Aga selge see, et kõigile hundid ei meeldinud, karjakasvatajatele tekitasid võsavillemid suuri probleeme. Tulid murdmised, korjused, kaitseaedade ehitamise vaev ja kompensatsioonide taotluste küsimise ebakindlus ja ajakulu – kogu eesti karjakasvatajale tuttav muredepakett. Saksa keskkonnapoliitika keskendus kahjuks ainult hundile ja jättis karjakasvatajad uue olukorraga iseseisvalt harjuma, kuulutades hallivatimehe puutumatuks. Tekkis rahulolematus ja ajapikku ka kibedus, kuna karjakasvataja murega - et kui palju siis neid hunte ikkagi tuleb - ei näinud arvestavat keegi. Lugedes lamba- ja kitsekasvatajate ajakirja „Schafzucht“, jäi silma, et hundivaenulikus toonis artiklid ei pakkunud kooseksisteerimisele lahendusi, pigem üritasid need hundi vastu ebasümpaatiat kinnistada. Selles taustaolukorras ei pannudki imestama, kui kuulsime Saksamaal korraldatavatest märgutulede kampaaniat nimega Wolfs-Mahnfeuer, tähendusega „hundivastased lõkked“. Eestvedajaks mitte mõni vana karjakasvatajaid koondav ühing, vaid 2010. aastal asustatud Förderverein der Deutchen Schafhaltung (Saksa Lambakasvatuse Ühing). Kas ühing, mis selleks kampaaniaks loodigi?
Selgus, et too algselt väiksemas ringis peetud märgutulede sündmus sai hoo sisse üleriigilise kampaaniana alates 2017. aastast ja sellest ajast saati on seda korraldatud igal aastal, nüüd juba kuus aastat. Esimest sündmust meenutab internetist suur plakat, kus peal on kujutatud hunt kurja ilmega, kahemõtteline jutumull juures: „Ma armastan kariloomi“.
Lõkete arv kasvab? Mullust märgutulede kaarti vaadates jäi mulje, et osalejate arv muudkui suureneb nagu Teeme ära! talgutel – lõkkeid oli mitusada (https://www.wir-lieben-schafe.com/mahnfeuer/). Hoidsime tänavuse märgutulede õhtuga juba suvest saadik kaardil silma peal, et näha, palju siis nüüd tuleb. Kuu aega enne 30. septembri õhtut oli kaart tühi veel, aga kaks nädalat hiljem täitus nagu võluväel pea 200 lõkkesümboliga! (https://www.google.com/maps/d/viewer?mid=16g3w5GYR-HpQ8lmHa2GkfY2ZTXlG-…;
Appi, mõtlesime! Nii et tänavu tuleb võib-olla suuremgi üritus kui mullu? Nii palju hundivastaseid – mis toimub? Otsustasime kohale sõita ja asja oma silmaga kaema. Tahtsime vastust küsimusele, et miks sellist kihutustööd tehakse ja mis on korraldajate eesmärgid. Kas tõesti ei pea sakslased hundist kui loomast üldse lugu? Oleks kampaania sõnastatud näiteks märgutulena riigi hundipoliitika vastu, oleks asi arusaadavam, aga kuna kampaania vastandab selgelt lambad hundile ja väljendab mõtet, et huntidega koos üldse elada ei saa, jääb mulje, et alles tohib jääda kas üks või teine, hundid või lambad. Väga must-valge lugu. (Huvilisele: kampaania nimi on saksa keeles: „Europa der Wölfe oder Europa der Weidetiere? Hat die Weidetierhaltung noch ein Zuhause in Europa?“ , vaata ka kampaania kodulehte: https://www.wir-lieben-schafe.com/mahnfeuer-europa-30-09-2022/).
Niisiis, tänavu septembris pakkisime oma kohvri fototehnikat täis ja lendasime Saksamaale asja uurima, rahvuslooma ümarlaua esindajatena sõitsid kaasa lambakasvataja Ell Sellis ja allakirjutanu ning lisaks loodusfotograaf Tarmo Mikussaar. Laenutasime Billundi lennujaamast tuttuue Kia Ceedi, millega kihutasime mööda Saksamaa siledaid kiireteid märgutulede lõkete poole. Nimelt tuli meil pähe mõte kontrollida märgutulede lõkkeid enne toimumist. Ühe õhtuga ju mitmesse kohta ei jõua, aga päeva jooksul jõuaksime ära käia mitmes kohas. Meid huvitas maastik. Kui kaugele märgutuli paistaks? Peas mõlkusid stseenid filmist „Sõrmuste isand“, kus süüdati üks märgutuli teise järel kõrgel mägede tippudes. Igatahes Mahnfeuer-kampaania kodulehel oli illustratsiooniks pilt küllaltki suurest lõkkest. Hommikul uurisime hoolega kohaliku pagariäri ajalehed veer-veeru järel läbi, et kas on mingit teadaannet õhtuse hundivastase aktsiooni kohta – no mitte midagi ei olnud. Ei üleriigilises ega kohalikus ajalehes. Ostsime veel ajalehed kaasa, et uurida rahulikult autos edasi, kas jäi mingi teada kahe silma vahele. No ei jäänud. Olime imestunud. Kampaania järgi toimus keskmiselt 10 lõket liidumaa kohta - tundus piisavalt palju, et kohalik leht pidanuks sellisest sündmusest välja tegema. Jäi ka silma, et kaardile olid mõned lõkkekohad märgitud suisa keset tänavat – mõtlesime, et mida see tähendab. Arvasime, et äkki pannakse tule tegemiseks mingi ajutine lõkkealus?
Esimene kontrollsõit Seevetali asulasse. Alustuseks sõitsime asulasse nimega Seevetal. Seal pidi kaardi järgi lõke tulema künka peale kiirtee ääres. Sõitsime Autobahnilt maha ning Elli eeskujuliku kaardilugemise tulemusena jõudsime varsti maanteelt metsatukka ja sealt edasi väätidesse kasvanud raudteetammi alt läbi hobusekopliteni. Paar suksut näris aia taga rahulikult rohtu, kell oli 13 päeval, mis tähendab, et õhtuste märgutulede süütamiseni oli aega kuus tundi. Lõkkepaigaks oli märgitud hobusekopli vastas asuv tühi niit. Silma köitsid hilissuvised soolikarohud oma kollaste õisikutega. Niidul oli vaikus. Samal hetkel vurises ratastel mööda keskealine paar koeraga. Tervitasime neid ja küsisime, kas siin tuleb õhtul lõke. Nemad: mis lõke, te ei tohiks siin autoga olla, siin on eratee, mis lõke, meie teeme lõket ainult Ülestõusmispühade aegu, mingit metsa me aga praegu maha põletama ei hakka. Vabandasime ja ütlesime, et me ei näinud silti eratee kohta, lähme varsti tagasi. Sakslasest paar sõitis ratastel edasi ja meie kõndisime ikkagi niidule – kangekaelselt otsima lõkkeaset. Ega need inimesed kurjad polnud, sattusid vaid hämmingusse lihtsalt, kui me lõkkest rääkisime.
Seevetali asula lähedal lõkkepaigas kell 13 päeval.
Me ei leidnud aga midagi, ei oksahunnikut ega lõkkepuid. Polnud ka plakateid, silte ega muud sündmusele viitavat materjali. Hmm, mõtlesime. Juhtub. Et plaanitu jääb katki kellegi apsaka tõttu. Sõitsime edasi – asulasse nimega Toppenstedt.
Teine lõkkekoht luubi all. Toppenstedti asula sarnanes eelmisega – väike eramajadest koosnev nunnu pisilinn koos kompaktse keskosaga, kus päeval on avatud väiksed poed ja kohvikud. Lõkkekohaks oli üllatuslikult märgitud ühe asfalttee keskosa. Parkisime oma musta Kia kohaliku lihakarni heledaks krohvitud maja ette ja hakkasime ringi vaatama. Ei plakateid, silte, ega ühtegi viidet tulevasele õhtule me ei näinud. Ühtegi inimest ka ei liikunud tänavatel, ainult mõni auto vuras mööda. Äkki märkasime, et madala aiapiirde taga poe kõrval suitsetas keegi hallipäine vanamees suurt sigarit ja limpsis kohvi – ilmselt tundis end hästi reedesel pärastlõunal. Selgus, et ta töötab selles lihakarnis ja see on pereettevõte. Küsisime, kus siin lõke tuleb. Tema – mis lõke? Meie – märgutuli, Mahnfeuer, noh, see huntide vastu. Tema – et siin küll mingit märgutuld ei tule. Ahah. Küsisime, et mida ta huntidest arvab? Ta vastas otsekohe, et on huntide vastu – et hundid sõid just kõrval metsas 125 muflonit ära, kes olid sinna elama pandud ja et need vaesekesed ei osanud end ju kaitsta kiskja eest. Arvas, et nende piirkonda pole vaja hunte. Ostsime ta poest paki Weisswurst´i ja liikusime edasi.
Tarmo kommentaar enne 3. lõkkekoha juurde sõitmist: „Pane tähele, see üritus ei osutu selleks, mida me arvasime selle olevat.“
Kolmas lõkkekoht - Lüneburger Heide. Lüneburgi nõmm oma avarate lillakas-pruunide kanarbikuküngastega on kohalike armastatud matkapaik, meenutab meie Aegviidu nõmmesid. Imeilus ja poeetiline maastik sulab taamal küngaste piirjoontega ühte. Lüneburgis läks lõkke teemal aga asi täitsa absurdseks. Matkasime kilomeetri mööda kaunist maastikku, kuni jõudsime lõkkekohaks märgitud paika otse kanarbikuvälja peal, tuleohtlikul alal. Jäime kohale jõudes nõutult seisma ja pruunikaid kuivanud kanarbikupõõsaid jõllitama. Eemal märkasime ühte varjualust, kus istusid kaks keskealist naist, kes tegid suitsu ja vaatasid meid küsivalt. Ühe naise jalge juures lamas mustavalgekirju dalmaatsia koer. Uurisime neilt, et kus siin see lõke tulla võiks, kas varjualuses? Üks naistest ütles, et mis lõkkest me räägime, et kas me siis ei tea, et siin on looduskaitseala, kus lõket ei tohi teha ja kus on väga tuleohtlik. Näitasime talle märgutulede kaarti – ta vaatas ja imestas – on jah selle koha peale lõke märgitud. Tema nimi oli Birgit ja ta ütles, et ta on kohalik jahinaine, tunneb siin kõiki asjaosalisi ja helistab kohe kohalikule lambakasvatajale, kelle hoole all siinsed kanarbikuväljad on. Helistas kellelegi Helmutile, kes ütles, et ka tema ei tea mingist lõkkest midagi! Aga küsis, et kas me oleme kuulnud mehest nimega Wendelin Schmücker – too organiseerivat Winseni linnas õhtul hiljem kokkusaamise huntide vastu. Ütlesime, jah, oleme sinna teel. Olime nimelt juba Eestis materjali läbi kammides märganud, et üks nimi - Schmücker - käib eestvedaja rollis siit-sealt teadaannetest läbi ja oli aru saada, et ta tegutseb Winsenis. Nüüd aga hakkas tekkima tunne, et ilmselt tema ongi kõik need lõkked sinna kaardile kandnud. Proua Birgit ütles, et ta on kuulnud, et Winseni linna üritusele saabub vist minister ka. Aga et siin Lüneburgi nõmmel küll midagi ei toimu. Me küsisime, et miks siis oli vaja kaardile lõke märkida? Birgit vangutas pead. Mingi jama on sellega tõesti, arvas ka tema.
Huntide kohta ütles Birgit aga kohe, et neid elab siin liiga palju ja tõmbas taskust telefoni välja, kust näitas eelmisel ööl rajakaamerasse jäänud pilti kahest hundist. Ta arvas, et neid loomi ei tohiks Lüneburgi nõmmel nii palju elada.
Lüneburgi nõmmel pidi kaardi järgi põlema üks märgutuli.
Neljas koht, mida meil kontrollida õnnestus, asus Berliini lähedal Friedersdorfis. Seal käis lõket vaatamas allakirjutanu hõimlane Barbara, kes elab tollest paigast ca 10 kilomeetri kaugusel – ka Friedersdorfis ei olnud ei lõket, plakatit, silte, ega muid üleskutseid. Lõkkepaik oli märgitud mingisse tagahoovi, kus valitses pimedus õhtul kell 19.00 ajal– väidetaval märgutulede süütamise hetkel.
Viies koht. Winseni linn. Lõkke asupaigaks oli märgitud linna vana muuseum (!). Leidsime kell 19.00 eest sajakohalise saali, kus inimesi praktiliselt polnud: laval istus 5 hämmastunud näoga poliitikut ja saalist vaatas neid 11 kohalikku (pluss meie kolmekesi Eestist). Nii et osavõtt oli ülinigel, aga meie hämminguks kestis üritus pea kolm tundi ja pea kõik saali tulnud inimesed said sõna. Süüdistati hunti ja hundipoliitikat lambakasvatajate elu võimatuseni raskeks tegemiseks. Poliitikud pidasid vapralt vastu.
Winseni linna muuseum, "lõke" (küünal) vasakul lavanurgas seisva laua peal.
Alustuseks süütas aga meie hämmastuseks Schmücker lava nurgas küünla ja ütles, et see sümboliseerivat märgutuld (!). Vaat siis, milline see kauaotsitud lõke oli! Panna lõkke asemele küünal on muidugi superdemagoogia, sest kampaania kodulehel on hiigelsuure lõkke pilt ja kaardi all seisab lause: „Siit saad vaadata, kas sinu lähedal põleb kusagil lõke.“
Pilt inimesi ühendavast lõkkest hundivastase märgutulede kampaania kodulehelt.
Eesmärk – valetada vastaste arv suuremaks, kui see tegelikult on. Schmücker asus laval kohe poliitikuid töötlema (muide, kahe nädala pärast olid tulekul Schleswig-Holsteini liidumaa valimised). Kõne all oli küsimus, et kas poliitikud ikka mõistavad hundiprobleemi ja mida nad teha kavatsevad, kui keegi valituks osutub. Ta mainis, et käimas on üle-euroopaline märgutulede õhtu. Poliitikutele jäi ilmselt mulje, et saalis on vähe rahvast sellepärast, et kõik on lõkke ääres käsi soojendamas ja protestimas! Nad ju ei teadnud, et lõkked on bluff – vähemalt Winseni linna ümbruses, kus meie käisime. Tasapisi hakkasime aru saama, mis siin toimub – korraldaja tahtis märgutulede liikumist suureks puhuda poliitikute ees, et kaubelda hundipoliitika osas paremaid lahendusi. Nimelt on saksa hundipoliitika väga jäik, jättes jahimehed mängust välja ja tekitades hirme lambakasvatajates. Teema on selles, et sute asurkonna tulevast suurust pole selgelt välja hõigatud. Sellegipoolest poliitika mõjutamise nimel ei tohi valetada.
Hundivastane kampaania Winseni linna muuseumi fuajees.
Ehk siis teisisõnu, vastasseisu hundile leidsime Schleswig-Holsteinist ja Niedersachseni inimeste hulgas küll, see on olemas, aga vastasseis pole häälekas ega ka nii vihane, nagu see lõkete kampaania kaart üritab näidata.
Mis saab edasi? Jultunud bluff võib muidugi imesid teha. Kui 10 aastat järjest inimestele valetada leegitsevate lõkete arvu kohta, jäävad lõpuks piisavalt paljud uskuma. Ohtlik on see teistele riikidele – mujal võib jääda mulje, et Saksamaal on vihaseid palju ja et nendega on mõtet liituda. Näiteks Alpides on väga vihased hundivastased välja kujunenud ammu –-nemad võib-olla tegid ka päris lõket 30. septembril, arvates, et Saksamaal on sadu tulelonte neid toetamas ja said sellest kindlasti hoogu juurde... keegi ei kahtlusta, et peakorraldaja on nahaalne valetaja. Siin ongi üks klipp, kus üks mees Alpidest väidab, et Saksamaal ja mujal on „tuhandeid lõkkeid“ – ja on väga-väga rõõmus selle üle: https://www.youtube.com/watch?v=5XDF7Kd3roo
Mis siis veel: Ühele poliitikule, kes laval oli, rääkisime kõik ära, mida sel päeval näinud olime ja ütlesime, et see bluff peaks jõudma Saksamaa ajakirjandusse. Ta lubas asja käsile võtta.
Meilt küsiti pärast reisi, et miks me ei läinud korraldajaga rääkima, kui me ometi teda nägime, mis toimub, ega esitanud talle küsimusi. Vastus: meie otsus oli, et esimesel korral me otseselt ei sekku, vaid vaatleme kõrvalt, kuidas sakslased asju ajavad omakeskis. Edaspidi on teine asi.
Lisan kõige lõppu Elli kommetaari, kes leidis, et eraldi tuleb ära märkida digikeskkond kui erakordselt suure blufi võimaldaja - samad lõkkesümbolid tähistavad kaartidel nii Venemaa plahvatusi Ukrainas kui Winseni muuseumi lauakesel olevat küünalt.
