Novembri lõpus avaldati Yellowstone’i Hundiprojekti (USA) teadlaste uued põnevad avastused. 26 aasta ja seejuures 229 hundi andmed tõid esile väga huvitava seose huntide käitumise ja tuntud parasiidi, Toxoplasma gondii, vahel.
Tekst: Laura Kiiroja
Graafika: nature.com
Toxoplasma gondii on tuntud peamiselt kui kasside parasiit. Erinevalt teistest loomaliikidest on kaslaste soolestik T. gondii jaoks õite mõnusalt happeline ning seetõttu saab ta seal jõudsalt paljuneda. Elada - seejuures õnnelikult elada - saab ta aga ka teiste loomade, sh inimese organismis. Küll aga on teiste loomaliikide organismis elamine T. gondii jaoks viljatu. Paljunemiseks peab parasiit välja nuputama, kuidas ennast taas mõne kaslase organismi saada. Nii uskumatu kui see ka pole, on tal selleks geniaalsed strateegiad. Ta leiab oma tee peremees-organismi lihastesse ja ajju ning asub seal, justkui saatan õlal, peremeest veenma, et too ikka julgemaid ja suuremaid riske võtaks.
Selle parasiidiga nakatunud hiirte puhul on näiteks järjepidevalt täheldatud, et nad on kaotanud oma hirmu kasside vastu ning kassi uriin mõjub neile ligitõmbavalt mitte eemalepeletavalt. Seeläbi suureneb ka hiire tõenäosus kassi hambusse sattuda ning parasiidi eesmärk - jõuda taas kassi organismi - saab täidetud. Ka suuremate organismide puhul on märgatud, et T. gondii suurendab nende riskikäitumist. Näiteks šimpansid satuvad suurema tõenäosusega leopardiga kokku ning nakatunud hüäänidel on suurem risk lõvi roaks langeda. Ka inimese puhul on nakatumisest johtuvaid käitumuslikke muudatusi tuvastatud: suuremate äririskide võtmine, liiklushuligaansus ja isegi skisofreenia on T. gondii nakkusega seoses, kuigi on kaheldav, kuivõrd see parasiidi eesmärke täidab ja tee kassini rajab.
Hundi puhul ei olnud Toxoplasma gondii mõju seni uuritud, kuid nüüd viisid Yellowstone’i Hundiprojekti uurijad Connor Meyer ja Kira Cassidy juhtimisel läbi põhjaliku analüüsi ning avastasid, et ka huntide seas suureneb nakatumise korral riskikäitumine. Nimelt on nakatunud võsavillemite puhul 11 korda suurem tõenäosus, et nad lahkuvad oma kodukarjast, et luua omaenese kari või ühineda mõne teise hundikarjaga. Kodukarjast lahkumine jätab üksiku hundi kaunis haavatavasse olukorda ning on kahtlemata väga riskantne (kuigi paljunemiseks vajalik ja igati normaalne) käitumine.
Lisaks saavad nakatunud huntidest 46 korda suurema tõenäosusega karjajuhid kui mittenakatunud huntidest. Seejuures on huvitav, et nakatunud hundi karjajuhiks pürgimine on T. gondii jaoks mitmeti kasulik. Esiteks on just karjajuhid need, kes hundikarjas paljunevad ning T. gondii levib emalt kutsikale. Nii saab aina rohkem hunte nakatunuks. Teiseks mõjutab karjajuhi käitumine karja kui terviku otsuseid. Näiteks võivad karjajuhid riskialtilt ja julgelt territooriumi laiendada ning seeläbi rohkemate puumadega (ehk peamise kaslasega, kellega hundid Yellowstone’i aladel koos elutsevad) kokku puutuda. Võimalik, et nakatunud hundid ka järgnevad puuma lõhnale. See tähendab taas kord parasiidi levimist rohkematele huntidele (nt puuma väljaheiteid või hukkunud kaslasi süües) kui ka suurenenud võimalust, et hundid satuvad puumaga konflikti (mis eriti just üksiku hundi puhul võib olla fataalne). Juuresolev skeem selgitab seda nõiaringi kenasti.
On imetlusväärne, kui suur mõju võib olla ka kõige pisematel asukatel ökosüsteemi dünaamikale!
Teadusartikkel: https://www.nature.com/
Meediakajastus: https://www.sciencealert.com/
https://www.cnn.com/2022/11/
