Tekst: Laura Kiiroja
Foto: Tarmo Mikussaar
Detsembris ilmus Postimehes kolme Tartu Ülikooli teadlase poolt kirjutatud arvamusartikkel, kus kritiseeriti teravalt Keskkonnaagentuuri poolt iga-aastaselt läbiviidavat suurkiskjate seiret. Väideti, et teaduspõhise seireni pole Eestis veel jõutud, andmete kogumise metoodika pole süsteemne, analüüs on ebaselge ning vajalik oleks DNA-põhise seire rakendamine.
Loomulikult tuleb arvestada, et teadus pidevalt areneb ning seega on alati ka praktikas arenguruumi. Ning loomulikult tahaks meiegi näha kodumaal nii põhjalikke teadusprojekte nagu näiteks Yellowstone Wolf Project või Voyageurs Wolf Project USAs, kus tõesti iga isend antud alade territooriumitel on teada ja jälgitud. Kuid üleüldise seire (mitte teadusprojektide vähesuse) niisugune kritiseerimine oli siiski üllatav. Eestit tuuakse rahvusvahelisel tasandil seire osas sageli eeskujuks just andmete süsteemsuse, mahukuse ja usaldusväärsuse osas. Eesti seireanalüüsid on seega rahvusvahelistes teadusuuringutes suureks abiks olnud.
Seda, kas teaduspõhine seire on Eestis tõesti tühipaljas sõnakõlks või ei ole see olukord siiski nii hull, saab lugeda Keskkonnaagentuuri poolt kirjutatud vastulauses. Kirjatüki autorid selgitasid Eestis hetkel rakendatava suurkiskjate seire süsteemi, arvukaid läbiviidud koostööprojekte teadlastega, seire läbiviijate kvalifikatsiooni ning seotust teadusasutustega ning muuhulgas ka põhjuseid, miks Eestis hetkel DNA-põhist suurkiskjate seiret ei toimu (kusjuures proovitud on seda koostöös teadlastega mitmel korral).
Soovitame lugeda: https://keskkonnaagentuur.ee/
