Lendorav ehk harilik lendorav       Pteromys volans

 

Tänavuse aasta loomaks valiti lendorav. Neid, kes oma ihusilmaga Eesti looduses lendoravat on näinud, on väga vähe. Samas on viimastel aastatel meedias lendoravast räägitud või teda mainitud üsna sageli. Nii on lendoravast saanud üks looduskaitse sümboleid nii heas kui halvas valguses. Nagu ikka on aastaloomaks valimise üheks eesmärgiks tutvustada mitmekülgselt valitud looma laiemale avalikkusele.

Läbi aasta püüame lugejat kursis hoida, milline on lendoravate aastaring. Samuti heidame pilgu minevikku, näiteks lehitsedes möödunud sajandil ilmunud kirjutisi lendoravatest. Kuigi lendorava aasta avaüritus saab toimuma Tallinna loomaaias 15. veebruaril, teeme juba praegu algust tema tutvustamisega.

Kuni möödunud sajandi lõpuni oli lendorav tuntud vaid kui kaugete ürgsete metsade asukas, keda oli kohanud vaid vähesed. Enamasti nähti neid pesapuude langetamisel.

Olles enamasti öise eluviisiga loom, tegutseb ta metsas alles siis kui inimesed seal valdavalt enam ei liigu. Seetõttu tuleb temaga kohtumisi ette haruharva. Vahel on levitatud arvamust, et sellist looma polegi tegelikult olemas, sest keegi pole teda ju näinud ning nii on tema kohta räägitud jutte, kus fantaasiale pole seatud piire.

Lendorava elupaikadeks on vanad õõnsate haabadega metsad, kus elab koos lendoravatega sadu teisi, sageli vähemärgatavaid ohustatud ja kaitsealuseid metsaliike.

Teisalt on need metsad metsamajanduslikus mõttes küpsed ja isegi üleseisnud. Ökoloogias me selliseid mõisteid koosluste kohta muidugi ei leia ja nii ongi looduslike metsade elustiku kaitse ja intensiivne metsamajandamine paratamatus vastuolus.

Lendorava elupaigaks olevate metsade kaitse ja samas ka majandamise võimalusi otsitakse ja tutvustatakse juba viiendat aastat käimas oleva Soome-Eesti ühise LIFE projekti „Lendorav“ (ametliku nimetusega „Co-operation for improving the conservation of the Flying squirrel in Europe”, LIFE17 NAT/FI/000469) raames. Selle käigus täienevad nii teadmised lendoravate kohta kui ka praktilised kogemused erinevate olukordade lahendamiseks nii siin kui sealpool Soome lahte. 

Millega tegelevad aga lendoravad praegu jaanuaris-veebruaris? Lendoravad talveund ei maga. Nad on oma kodupiirkonnas talveks ettevalmistanud vähemalt 3-4 turvalist varjekohta. Nendeks on enamasti suur-kirjurähni rajatud pesaõõnsused, kuhu on pesamaterjaliks toodud kindlasti habe- ja narmassamblikke ning vahel ka muud kätte juhtunud materjali.

Aga milleks just samblikke? Kui külma ilmaga loom õõnsuses hingab, siis tekib sinna kondentsvesi. Kõrred, samblad, loomade karvad, suled, mida linnud pesamaterjalina kasutavad märguvad, aga samblik imab suures koguses vett oma kudede vahele. Nii  jääb lendorava pesa ikka kuivaks ja sooja pidavaks.

Mitu varjekohta on vajalikud selleks, et kui millegi pärast peaks ühe pesapaigaga midagi juhtuma või on kasutuses oleva õõnsuse leidnud nugis ning käib seda liialt tihedalt kontrollimas, siis kolib lendorav turvalisemasse teise pessa.

Lendorava toiduladu pesakastis

Talviseks põhitoiduks on kaskede ja leppade urvad. Metsades kus kasvab ka sarapuud, siis samuti nende urvad. Lendoravad teevad mõnesse õõnsusse või pesakasti vahel ka väiksemaid toiduladusid, kuhu toovad enamasti lepa urbi. Neid kasutatakse ekstreemsemate ilmaolude korral.