Metssiga       Sus scrofa

Metssigade kari koosneb hetkel kolme põlvkonna loomadest. Kogu suguluses olevat seltsingut võib kamandada juhtemis või siis -emised sest nemad on kõige kogenenumad.

Metsseakarja kesikuteks saavad emased noorloomad teise eluaasta alguses ja pisemad on muidugi möödunud aasta märtsikuus ilmavalgust näinud põrsad.

Pärast innaaega mis aastavahetusega lõppes lahkus seakarja juurest mõni vanem kult, kes oli kogu karja emased viljastanud. Kuldid elutsevad nüüd üksikeluviisiliselt kuni novembrikuuni.

Mis võib kuuluda metssigade talvisesse toidusedelisse?

Söödavat otsitakse lodumetsadest, kõrkjastikest, aga ka kultuurmaastikutelt ja vahel pööratakse segi niidetud suvemajade haljasalad.

Nositakse lumest paistvaid vaarikavarsi ja kuusekasve.

Pinnasest tuhnitakse nii pilliroo, kui hundinuia risoome mis on suure tärklise- ja valgusisaldusega. Samuti talvituvaid putukaid või nende vastseid jms. Kui leitakse metsast raibe, siis saavad sellest jagu ainult täiskasvanud isendid…

Jälgede suurus on metssigadel vanuse tõttu muidugi erinev, kuid sõra jälg võib kõikuda viie ja kaheksa sentimeetri vahel. Üksikus jäljes on alati näha tagumiste sõrgatsite jäljed olenemata sellest kui kiiresti on metssiga liikunud ja sõrgatsiga koos võib kogu jälg olla kuni viieteist sentimeetri pikkune.

Lumele jäävad sõrgadega veetud triibud. Päris sügavas lumes ajab karjale tee rinnaga lahti suur juhtemis.

Metssigade junnid haisevad isegi inimese jaoks tuntavalt need on talvel sellise seitsme sentimeetrised ja ühest otsast veidi terava otsaga.