Pääsusaba Papilio machaon
Pääsusaba peetakse üheks meie kauneimaks päevaliblikaks. Silmahakkava ja suure päevaliblika äratundmine ei ole raske, sest isendi tiibade siruulatus võib küündida kaheksa ja pool sentimeetrini ning tagatiibadel märkame pääsusabadele iseloomulikke kannuseid. Neid ei ole kunagi arvukalt esinenud, aga üksikuid on kohatud juba paari nädala eest.
Pääsusabasid võime kohata sagedamini niisketel avamaastikel või hoopis metsasihtidel. Tegu on väga heade ja kiirete lendajatega, kes võivad tõusta väga kõrgele ning pole mingiks harulduseks, kui meisterlendajad isegi linnadesse lendlema eksivad.
Õitel toitudes jääb pääsusaba rahulikult õienektarit imema, lubades ennast lahkelt vaadelda või pildistada.
Külma suve korral me teise põlvkonna isendeid ei pruugi näha, aga seda saame täpsemalt öelda augustikuus. Elame, näeme…
