Fotod Arne Ader
Leesikad ja pohlad
Harilik pohl Vaccinium vitis-idaea
Meie teada tuntud metsamarjad kuuluvad kanarbikuliste sugukonda ja mustika perekonda: mustikas, sinikas, pohl ja jõhvikas.
Lõuna-Eestis algas pohla õitseaeg juba paari nädala eest ja kohati võisid õitsejad külma saada. Põhja-Eestis seevastu paistab korjajat rõõmustavat nii mustikad kui pohlad.
Pohla kasvupinnaseks sobivad hästi vett läbilaskvad liivased mullad ja harvemini turvasmullad. Metsaalune pinnas aeglaselt kõdunevate okaspuu okastega on happeline mis pohlataimedele sobib.
Pohla kasvumetsadeks sobivad palumetsad samuti nõmme-, raba- ehk soometsad. Pohla, mustika ja ka leesika kasvukohad kattuvad sageli.
Pohl
Igihaljas pohla puhmataim võib kasvada kuni veerand meetri kõrguseks. Õrnad õied on kahesoolised asudes kolme kuni kaheteistkümne kaupa tipmistes rippuvates kobarates. Õietupp on pisike, valkjas või roosaka varjundiga ja üsna suurte kolmnurksete tipmetega. Õiekroon kelluka kujuline mis avatud suudmega ja väljaulatuva emakakaelaga.
Pohlataimede lehed on lühikese rootsuga, nahkjad ja elliptilise kujuga. Pealt lehed läigivad ja paistavad olevat veidi tagasipöördunud servadega. Pohlade noored lehed paistavad silmnähtavalt heledamatena. Lehe alumised küljed paistavad mattrohelistena ja kaetud pruunikate täppidega (kindel liigitunnus, kui peaks olema vajadust leesikaga võrrelda).
Pohlad laiendavad oma kasvukohti peamiselt horisontaalsete võsunditega ja emataimest kuni pool meetri kaugusel tärkavad tütartaimed.
Pohlade tavalisem elurütm on selline: pohlataim tärkab, igihaljas pohlataim kasvab neli-viis aastat, õitseb, viljub ja lõpetab sellega oma elutsükli. Aga alati on ka taimede seas erandeid.
Pohlataime risoom maapinnas võib elada tegelikult sadu aastaid. Vanemate taimeosade kõdunedes ja külgvõsudest kasvades sirguvad üha uued elujõulised taimed.
Lisaks eelkirjeldatule vajavad palumetsade huumuskihis kääbuspõõsad toitainete hankimiseks ka seente abi ja nendeks on pinnases kottseened.
