Suur-kiirgliblikas Apatura ilia
Koerliblikaliste seltsi kuuluv suur-kiirgliblikas on päris lummav vaatepilt, sest juba tiibade siruulatus küünib kaheksa sentimeetrini. Suuri mustjaspruune ülatiibu katab valge muster, tiibade ääred õrnalt oranžid, sinise kirjega ja tagatiibade silmatähnid on samuti oranžiga piiratud. Nii emas- kui isasliblikate tiivakiri on sarnane, aga sinakslillalt kiirgavad vaid isasliblikate tiivad, aga sedagi vaid hea valguse ja sobiva nurga alt vaadates.
Suur-kiirgliblika on võimsad lendajad, kes lennul oma suurtel tiibadel planeerivad.
Kus me neid kohata võime?
Ikka seal kus tammepuid kasvab, aga ka valgusrikastes lehtmetsades ja välistatud pole pargid või kalmistud.
Aga miks me kiirgliblikaid nõnda harva märkame?
Esiteks lenneldakse puude latvade kõrgusel ja toitutakse käärivast lehtpuumahlast ehk maapinnale on neil harva asja.
Kui aga liblikas peaks laskuma maapinnale või metsasihile, siis sagedamini mõne porilombi lähedusse.
Maapinnal saame näha suur-kiirgliblikat kogu oma kauniduses koos kaunite halli-pruuni kirjaga alatiibadega.
Suur-kiirgliblikas imeb mineraalilahust
