Oktoobris jagas Eesti Jahimeeste Selts oma lehel Kullipesa jahiseltsi esimehe Siim Suitsmardi rajakaamera videot Pärnumaal aset leidnud kohtumisest hundi ja jahikoera vahel. Siimu lahkel loal jagame videot ka looduskalendri rahvuslooma uudiste jälgijatega.
Video: Siim Suitsmart
Tekst: Laura Kiiroja
Kuigi enamasti kuuleme meedia kaudu hundi ja koerte konfliktidest, siis kahe koerlase omavaheline kontakt võib olla ka sõbraliku või neutraalse loomuga. Näiteks on märgatud hunte ja koeri omavahel mängimas. Ennekuulmatu pole ka vastassoost hundi ja koera omavaheline romanss - nad on võimelised saama viljakaid järglasi.
Antud videos on näha üks neutraalne hundi ja koera kohtumine. Koerlastena „räägivad nad ühist keelt“ ning oskavad omavahel suhelda. Nii kriimsilm kui jahikoer (kelle tunneb ära rullis saba järgi) on oma kommunikatsioonis väga viisakad. Jahikoer teeb ennast võimalikult madalaks - see signaliseerib hundile, et ta ei soovi konflikti ja ei kujuta endast ohtu. Samas ei viska ta ennast ka päris selili, mis on tark otsus - käppadele jäädes on tal siiski võimalus kiirelt minekut teha, kui asi jamaks läheb. Hunt mõistab koera märke ning vastab samaga - ta jääb küll koera juures seisma, näidates selgelt, et on teda märganud, kuid asetseb koera suunas küljega ega vaata otse näkku. Need on mitteähvardava kehakeele tunnused. Samuti on hunt küll enesekindla sabahoiakuga, kuid muu kehakeel on tal suhteliselt lõdvestunud - hunt vaatab ühele ja teisele poole ning nuusutab maad näitamaks koerale, et ta tegeleb siin rahulikult muude asjadega ega plaani rünnata.
Niisuguses üksteise mõistmises lähevad nad kiirelt oma teed. Ajaks, kui jahimees kiirustades sündmuspaigale jõudis, polnud seal enam kedagi. Koju jõudes leidis ta koera juba ilusa ja tervena ees ootamas.
Selliseid kohtumisi esineb huntide ja koerte vahel ilmselt oluliselt rohkem, kui me arvata oskame. Põhjus, miks me neist vähem kuuleme kui konfliktidest, on selles, et inimesele jäävad niisugused tagajärgedeta juhtumid enamasti märkamata ning meediagi pole huvitatud jagamast lugu, kus justkui midagi ei toimu. Antud juhtumist teame me ainult seetõttu, et see juhuslikult sattus rajakaamera ette. Kui see oleks aset leidnud kusagil mujal, oleks peremees koera kenasti kodust leidnud, iial teadmata, et tegelasel oli äsja randevuu kriimsilmaga.
Siin aga hoiatuseks koeraomanikele, et ärge sellest loost inspireerituna oma koertega hundimaastikul liikudes nüüd liiga julgeks minge. Konfliktid on koerlaste vahel siiski täiesti loomulikud. Väikest kasvu koeri võivad hundid tajuda saakloomana. Suurt kasvu koeri aga konkurentidena (nii nagu ka võõraid hunte, kes nende territooriumile satuvad). Lisaks pole igal koeral nii viisakad kombed nagu antud laikal. Jahikoerte küljes olnud GoPro kaamerad on näidanud, et üsna sageli hakkab koer hundil järel käima ja teda tüütama, kuni võsavillemil lõpuks villand saab ja ta ründab. Kaotajaks jääb hundi ja koera kakluses koer. Seega tavaliste koerte omanikel on mõistlik hundimaastikul liikudes oma lemmik rihma otsas hoida. Teie juuresolek on kõige parem viis oma koera kaitsta.
Viidatud Eesti Jahimeeste Seltsi artikkel: https://www.ejs.ee/video-
