Alates 1979. aasta Berni konventsioonist, millega võeti hundid kaitse alla, on huntide arvukus Euroopas tublisti kosunud ning hunte leidub nüüd igas Mandri-Euroopa riigis. Saksamaa on üks neist riikidest, kus hundiarvukus on teinud viimase poole sajandi jooksul läbi drastilise muutuse, kasvades sisuliselt väljasurnud staatusest ca 1200-1300 isendini. Väga range kaitse tulemusena elab Saksamaal 2022/2023 aasta ametliku raporti kohaselt 184 hundikarja (suuruses 3-10 isendit), 47 hundipaari ning 22 paikset üksikut kriimsilma.
Tekst ja foto: Laura Kiiroja
Hundipopulatsiooni taastumine on aga Saksa ühiskonnas kõvasti pingeid tekitanud - eriti lambakasvatajate ja jahimeeste seas, kes on kohati sajandeid üles kasvanud keskkonnas, kus hunte üldse ei eksisteerinud. Oleme varasemalt näiteks tutvustanud Saksa hundivaenulike liikumiste kampaaniatest hundilõkkeid, mis õnneks küll mahutusid kategooriasse “suuga teeb suure linna, käega ei kärbsepesagi” - kaardile märgitud ohtrate lõkete asemel päädis üritus küünalde ja väheste lõketega üksikutes piirkondades.
Peamine konfliktide põhjus seisneb selles, et hundikaitse aspekte ei räägita läbi kõigi huvigruppidega. Sarnaselt Euroopa Komisjoni hiljutise ettepanekuga leevendada huntide kaitsealust staatust on ka Saksamaal huntide kaitset leevendatud.
Detsembris võtsid kõik 16 Saksa liidumaad vastu meetmed, mis lihtsustavad kariloomi ründavate huntide küttimiseks loa taotlemist. Hundivastased ei ole nende meetmetega aga sugugi rahul - nõutakse huntide arvukuse märkimisväärset vähendamist. Pinged huvigruppide vahel on kõrged: ühelt poolt on kasvanud salaküttimine (ja lausa huntide mutileerimine), teisalt ka jahimeeste vastu suunatud aktsioonid (nagu varjendite ning rehvide lõhkumine).
Samas andsid artikli jaoks intervjuu üllatavalt hundisõbralike vaadetega lambakasvatajad, kellest üks koolitab ka teisi lambakasvatajaid teemal, kuidas humaansetel viisidel lambaid huntide eest kaitsta. Nemad ei olnud sugugi huntide küttimise poolt, rõhutades, et lambakasvataja jaoks on kõige halvem üksik hunt, kellel puudub metsiku saaklooma murdmiseks vajalik karjaliikmete tugi. Tugevat ja “koolitatud” (s.t. elektriaiast ja karjakaitsekoertest õppetunni saanud) hundikarja pidasid nad parimaks kaitseks oma lammastele! Stabiilne kohalik hundikari hoiab ju ka võõrad (ja alles “koolitamata”) hundid eemale.
Mehed tõdesid, et kuigi teoreetiliselt peaks riik karjakaitsemeetmete kasutuselevõttu rahaliselt toetama, siis reaalsuses on kõiksugu veidrad taotlustingimused selle protsessi nii keeruliseks teinud, et väga paljud lambakasvatajad neid toetusi ei saa. Ka intervjueeritud lambakasvataja ja koolitaja nentis, et tema maksab kõikide meetmete eest ise.
Nendele väljakutsetele vaatamata arvasid artiklis esindatud lambakasvatajad, et kuigi Saksa farmerite ja jahindusega seotud ühingute liidrid on sõnakalt hundivaenulikud, siis enamik Saksa lambakasvatajaid seda siiski pole ning eelistaksid pigem oma lammaste kaitsmiseks vaikselt tööd teha. Huntide küttimise asemel pidasid nad vajalikuks oluliselt parema ja kättesaadavama toetuste süsteemi loomist, mis võimaldaks huntide arvu vähendamise asemel vähendada kaitsmata lambakarjade arvu.
Ka hiljuti kümnes EL riigis maapiirkondade elanike seas läbiviidud küsitlus näitas, et hundisõbralikkus pole sugugi “linnavurlede” teema, vaid ka 68% maapiirkondade elanikest pooldas huntide ranget kaitsmist ning üle ⅔ leidis, et huntidel on õigus inimeste kõrval eksisteerida. Sellegipoolest on häälekal vähemusel suur mõju ning kui huvigruppide vahelisi pingeid ei suudeta maandada, võib huntide imetlusväärne taastumine Euroopas võtta kiirelt vastupidise suuna.
Lähemalt saavad inglise keele valdajad tutvustatud artiklit lugeda siit:
Teated
