Tänase emadepäeva puhul pöörame tähelepanu sellele, kuivõrd fantastilised on hundiemad. Hundid on tuntud ka imetlusväärse isahoolde poolest, kuid mis seal salata, hundikarja “siseminister” on siiski juhtemane ning perekonnasisestes tähtsates otsustes on just temal lõppsõna.
Tekst: Laura Kiiroja
Foto: Wikipedia. Kõige ees sammub Null Kuus, talle järgnevad tumedakasukalised vennad #755 (keskel) ja #754. Pilt on tehtud märtsis 2012.
Seekord tutvustame teile üht vägevat hundiema, keda muuhulgas peetakse ka Yellowstone’i rahvuspargi kõige kuulsamaks ja armastatumaks hundiks. Nimeks on tal teaduslikult #832, kuid kohaliku rahva seas tunti teda 2006. sünniaasta järgi kui Null Kuus Emane ning National Geographic tituleeris ta oma filmis She-Wolf’iks.
Null Kuus ei olnud mitte ainult ema, vaid ka vägev “karjäärinaine”. Nimelt teenis ta endale legendaarse maine eeskätt just ülimalt osava kiskja ja meisterliku taktikuna. Varasemalt oli teada vaid neli juhtu, mil hundid olid suutnud ühe jahi käigus kaks vapitit murda, ning alati oli see nõudnud tugeva karja koostööd. Null Kuuel õnnestus see aga kolmel korral ja üksinda!
Null Kuuel oli isaste seas palju austajaid, kelle sotsiaalne staatus ja jahioskused olid igati tema väärilised. Ühel paaritumishooajal nähti teda rekordarvu – viie – erineva isasega paaritumas, kuid ta jättis neist viimse kui ühe. Niisugune asi on huntide seas väga ebatavaline, kuid kõrged standardid ei saanud Null Kuue meestevalikut kindlasti kujundada, arvestades, kellega ta lõpuks leivad ühte kappi pani. Nendeks olid hundivennad #754 ja #755. (Jah, hundid on tuntud kui tugevalt monogaamsed loomad, kuid, kui juba olla selline revolutsiooniline hundiemand nagu Null Kuus, siis miks ka mitte.)
Vennad #754 ja #755 olid tollal 4-aastasesest Null Kuuest poole nooremad ning jahioskuste poolest veel üsna saamatud, mistõttu pidi Null Kuus esimese aasta jooksul suurema osa toiduhankimisest enda kanda võtma.
Null Kuus paaritus mõlema isasega ning kutsikad sündisid kolmel järjestikusel aastal. Vennad andsid isakohuste täitmisel endast parima, kuigi alati see nii ei õnnestunud. Kord olid Yellowstone’i hundivaatlejad tunnistajaks üpris piinlikule olukorrale. Nimelt on huntidel kombeks, et kõik karjaliikmed toovad kutsikatele piimast võõrdumise perioodil süüa. Seda transporditakse kõhus ja kutsikaid nähes väljutatakse toit poolseeditud kujul reflektoorselt. Tol korral oli #754 parasjagu täiskõhuga liikumas pesapaiga poole, kui tee peal tuli vastu Null Kuus. Kogemata väljutas #754 kutsikatele mõeldud toidu hoopis hundiemale ning too polnud sellest sugugi vaimustuses.
Piinlikust vaheseigast hoolimata sai kari ajapikku aina tugevamaks ning tööjaotus paremini välja selgitatud. #754 ja #755 õppisid oma matriarhilt jahioskusi ning neist sai viimaks päris hea tiim. Enamasti olid Null Kuus ja #755 need, kes jahil käisid. Null Kuus panustas oma taktikalise mõtlemise ning #755 oma maratonijooksja võhmaga. #754, kes oli oma vennast oluliselt suuremat kasvu, nautis enamasti lapsehoidja rolli. Kui aga #755 ja Null Kuus jäid mõne eriti suure vapiti murdmisel hätta, kulus #754 suurus jahitöö lõpuni viimisel marjaks ära. (See on ka üks põhjus, miks vanemate huntide olemasolu karjas on oluline.)
Null Kuus elas küll keskmisest hundi oodatavast elueast kauem, kuid vanaduspõlve ta siiski kogeda ei jõudnud. Ta hukkus 2012. aasta 6. detsembril. Yellowstone’i rahvuspargi häda on see, et park on loomadele liiga väike. Herbivooridele on rahvuspark pigem suviseks rohumaaks, talv on sellel kõrgusel liialt karm. Yellowstone’i seitsmest vapitipopulatsioonist kuus suunduvad talvel rahvuspargist välja toitu otsima. Ka enamik hirvi ja piisoneid lahkub. Paratamatult peavad ka hundid minema sinna, kus on nende saakloomad. Mida hundid aga ei tea, on see, et pargi piiridest väljudes pole nad enam kaitse all. 2012. aasta talv oli eriti karm ning Null Kuue kari pidi toidu hankimise eesmärgil rahvuspargist väljuma. Esmalt jäi jahimehe püssi ette #754, mõni nädal hiljem ka Null Kuus.
Ellu jäid #755, kaheksa tütart (kellest kaks olid peaaegu 3-aastased) ja üks kevadel sündinud isane kutsikas. Kuid kuna maha lasti niivõrd olulised karjaliikmed, siis kari lagunes ning isendite elu muutus täielikult - mõnel rohkem, mõnel vähem traagiliselt. Aga see lugu jäägu juba teiseks korraks. Null Kuus elab edasi mitmetes filmides, raamatutes (kusjuures vähemalt üks raamat on pühendatud üdini temale) ja tema elukäiku jälginud hundivaatlejate südames. Tema nime kannab ka üks Ameerika organisatsioon - The 06 Legacy - kes töötab huntide liigikaitse nimel. Nende kodulehelt leiab Null Kuue kohta palju pilte ja muid materjale.
