Ohakaliblikas Vanessa cardui
Ohakaliblikat võime kohata kõikjal Eestis, kuid nemad pole kunagi sedavõrd arvukad, kui eile vaadeldud admiralid. Tavapäraselt võime märgata ühe rändajate liigi isendeid arvukamalt. Miks? Sellele ei osata veel täpselt vastust anda: LINK
Alates juulikuust kuni septembrini võime ohakaliblikaid lendlemas näha ja nemad on juba meil arenenud kevadel saabunud põlvkonna valmikuid, aga samuti teise laine sisserändajatega. Kevadise põlvkonna isendeid kohtasime juba maikuul.
Ülatiivad jätavad kahvatult oranži mulje, eestiiva tipuosa must, millel üks suurem valge laik ja neli pisemat. Kogumulje ongi tähniline, tiivaveered nõrgalt sakilised ja tiivanarmad musta-valgekirjud. Tiibade siruulatus umbes kuus sentimeetrit, aga osadel ka sentimeetri jagu vähem.
Ohakaliblikas kuldvitsal
Esitiibade allkülje muster sarnaneb ülapoolega , aga jääb mustrilt pisut heledamaks. Tagatiiva alakülg tihedalt kribukirjaline, veidi rohekas ja välisalas silmalaikudega.
Ohakaliblikate ja admiralide tiibade alaküljed on sarnased nagu ladinakeelsetest nimedest näha, sugulaste asi. Õienektarist toituvaid ohakaliblikaid saame mõnusalt jälgida või pildistada, sest toitudes on nad päris hooletud ümbruse suhtes.
Rändele asutakse kas hilissuvel või varasügisel ikka Lõuna-Euroopa või Põhja-Aafrika suunas, kuid väidet, et ohakaliblikad ei olevat võimelised meil talvituma, peab seoses kliima soojenemisega ikkagi uurima.
