Leseleht Maianthemum bifolium
Kevadel kasvatas leseleht endale ainult ühe lehe, teise ja tavaliselt väiksema lehe vahetult enne õitsemist, aga harva kui lehti on taimel kolm. Südaja kujuga lehed on otstest kaarjalt teritunud, pealt läikivad, alt matid ja veidi karvased.
Leselehed on maikellukeste sugulased ja taime viljad värvuvad päris erinevates varjulisemates kasvukohtades nii salumetsades kui kuusikutes, aga sagedasti ka soometsades.
Kogu veerandmeetriseks sirguv taim ja tema kenad, läikivpunased viljad on mürgised.
Leseleht
Leselehe viljades on peidus üks-kaks seemet. Läikivad viljad sarnanevad veidi pohlamarjadega ja lapsed on neid vahel suhu pistnud. Teadmiseks, et leselehe mari on magus, aga sisaldab endas maikellukesega sarnaseid mürkaineid.
Leselehtede mürgistusi esineb harva ja ka sellel on põhjus, sest ühe marja kaal on umbes 0,05 grammi ehk surmavalt ohtlikuks osutub 100 marja söömine. Kuid täpsustame, et väikesele lapsele on ohtlikuks koguseks juba 3 kuni 4 grammi leselehe vilju.
Hilissügisel me leselehtede punaseid marju enam ei märka, sest lindudest söövad vilju nii rästad kui laanepüüd, aga nende seedetrakti läbinud seemned idanemisvõimet ei mineta.
Mürgistus sünnib tsüanidiinglükosiidist ja seda ainet on vähe uuritud. Mürgistustunnused sarnanevad teiste mürgiste taimedega ehk iiveldus, kõhuvalu, oksendamine, aga ka peapööritus.
Juba tutvustatud mürgimarjad:
Harilik kuslapuu: LINK
Punane leeder: LINK
Harilik näsiniin: LINK
Harilik ussilakk: LINK
Harilik paakspuu: LINK
Harilik maikelluke: LINK
