Hundiisadel on loomariigis eriline koht - nende hool järglaste eest on võrreldav vaid mõne üksiku teise liigi panusega nagu näiteks inimene või kobras. Üks võimsamaid isasid huntidemaailmas oli Yellowstone´i susi numbriga #21, kelle käitumisest karjajuhina on hundiuurija Rick McIntyre kirjutanud terve raamatu ("The Reign of Wolf 21").
Foto: Mark Miller
Tekst: Laura Kiiroja
Kätte on jõudnud isadepäev ning praegu meedias (ja kohtus) möllavale hunditeemalistele vaidlustele vahelduseks on paslik teha üks tähtpäevale kohane postitus. Hunt on loomariigis väga eriline liik: nende isahoole on niivõrd arenenud, et isad hoolitsevad oma järglaste eest neid nii toites kui kaitstes aastaringselt, kuni järglaste täisealiseks saamiseni. Kui kutsikad on veel urus ja söövad emapiima, toovad hundiisad toitu emale. Emapiimalt tahkele toidule ülemineku perioodil toovad hundipapad kutsikatele toitu poolseeditud kujul (süües endal kõigepealt kõhu täis ning oksendades selle kõhutäie pesapaika jõudes kutsikatele ette). Ka hiljem, kui kutsikad on juba täielikult tahkel toidul, sõltuvad nad vanemate poolt murtud saakloomadest veel pikka aega. Seetõttu ei pea huntide hulgast häid isasid tikutulega otsima - neid on jalaga segada. Võrreldavalt võrratuid isasid leidub vaid väheste liikide seas (näiteks inimene, kobras).
Kui emadepäeval tutvustasime teile Yellowstone’i hunti teadusliku nimega Null Kuus Emane, siis isadepäeval tutvustame tema vanaisa, hunti teadusliku nimega #21.
#21 on rahvasuus nimetatud ka Superhundiks. Yellowstone’i hundiprojekti ekspert Rick McIntyre’i sõnul oli #21 erakordne talent, oskustega, mis ületasid normaalsuse piirid. Ning normaalne hundi mõistes pole sama, mis keskmine inimese puhul – iga hunt on professionaalne sportlane.
#21 oli terve oma elu karjajuht. Oma pere kaitsmisel vaadeldi teda kahel korral võitlemas kuue hundi vastu ning seejuures võitmas olukorras, mis tundus võimatu. Õieti ei kaotanud ta oma elu jooksul ühtegi võitlust ning samas ei tapnud ka ühtegi vaenlast (kuigi oli selleks võimeline). Vaenlase tapmise mittevajalikuks pidamine näitab tõelist enesekindlust, arvestades, et just kaklused võõraste liigikaaslastega on inimeste kõrval üks peamisi huntide surma põhjuseid.
#21 oli ehe näide sellest, et tugev karjajuht ei pea olema türann, kes igal sammul oma alluvate üle kontrolli demonstreerib. Parimad karjajuhid on üllatavalt väheagressiivsed ning nende kõige olulisemaks omaduseks on oskus sisendada oma karja liikmetesse rahu, mitte hirmu.
Oma kutsikatega oli #21 lõputult hell ja kannatlik. Tema meelistegevuseks oli kutsikatega mängimine ning seejuures kaotuse teesklemine. McIntyre on selgitanud, et kuigi kutsikad tõenäoliselt saavad aru, et isa laseb neil võita, pakub selline mäng pisikestele võimaluse kogeda seda magusat, endast palju suurema vastase võitmise tunnet. Eneseusku endast tugevamat looma võita läheb kasvavatel kriimsilmadel hädasti tarvis, arvestades, et tulevikus peavad nad endast 10 korda suuremaid saakloomi murdma.
#21 on üks väheseid hunte, kelle surma põhjuseks oli vanadus. Enamike huntide surm on väga vägivaldne. #21 aga lahkus oma elu lõppedes karja juurest, liikus pesapaigani, kus tema kari oli juba aastaid kutsikaid kasvatanud, heitis suure puu varju kerra ning jäi viimast korda magama.
