Millised hundid on inimesele ohtlikud ja mis selliseid olukordi tekitavad?

Hundi märkamine maanteel pole põhjus muretsemiseks.
Tekst: Laura Kiiroja
Foto: Tarmo Mikussaar 

 

Detsembris 2024 valmis Euroopa Liidu rahastatud teadusprojekti LIFE WILD WOLF julgeid ja inimesega harjunud hunte käsitlev teaduslik raport, mis on juba avaldatud ka Euroopa Suurkiskjate Algatuskogu (LCIE) lehel ning edastatud Euroopa Komisjonile. Arvestades, kuivõrd kärmelt ka meie meedias kõiksugu hundi silmamisi inimesele ohtlikeks ja hundi käitumise osas ebanormaalseks tembeldatakse (eriti kui hunti on silmatud päise päeva ajal või inimasustuste lähedal) on oluline selgitada, millistel kriteeriumitel ja kui tihti tegelikult võib kokkupuude hundiga viidata probleemisendile.

 

Arvestades, et Euroopa (sh Eesti) hundikarjade territooriumi suurus võib ületada 1000 km2 ning kodukarjast lahkuvad noored hundid võivad rännata tuhandeid kilomeetreid, ei ole tänapäeva kõrge rahvastikutihedusega Euroopas enam mõeldav, et hundid (või teised metsloomad) saaksid inimasustusi, infrastruktuuri ja isegi inimesi täielikult vältida. Seetõttu arusaam, et “normaalsed hundid püsivad kaugel eemal sügaval metsas” ei päde. Samuti ei tähenda huntide päevasel ajal silmamine, et tegu oleks millegi ebanormaalsega. Hundid, nagu paljud teised metsloomad, tegutsevad ka päevavalgel. Lisaks on inimesed päeval rohkem liikvel ning hundi silmamine ongi seetõttu kõige tõenäolisem just päeval.

 

Samuti tuleb taas rõhutada, et inimesed autodes, hoonetes, metsatööstus- või põllumasinates ei too hundis esile sama reaktsiooni, kui inimesega otsene kokkupuude (nt jalutav inimene). On igati eeldatav, et erinevalt väga metsikutel aladel elavatest liigikaaslastest, peavad hundid, kes elavad inimese poolt domineeritud maastikel, mingil määral inimeste kohaloleku, tegevuste ja elementidega harjuma. See on igati normaalne ja huntide (ning teiste metsloomade) ellujäämiseks lausa vajalik.

 

Siiski on olukordi, kus hundi käitumist saab klassifitseerida inimeste jaoks potentsiaalselt ohtlikuna. Teadusprojektis defineeriti kaks sellist olukorda:

 

1. INIMESTEGA TUGEVALT HARJUNUD HUNT - olukord, kus hunt lubab inimestel (keda ta tunneb ära kui inimesi, s.t inimesed ei viibi autos, hoones vms) KORDUVALT endale vähem kui 30 meetri kaugusele läheneda ilma, et ta eemalduks (s.t hunt justkui ei hooliks inimeste juuresolekust).

2. JULGE HUNT - hunt, kes KORDUVALT ise läheneb inimestele vähem kui 30 m kaugusele, saades seejuures aru, et tegu on inimestega.

 

* 30 m distants on määratud arvestusega, et enamike huntide põgenemisdistants inimesest on suurem.

 

Enamasti eelneb julgele käitumisele varasem tugev harjumine, mistõttu tuleks tugevalt harjunud hunte heidutada. Kõigil 6 juhtumil Euroopas aastatel 2002-2020, kus mitte marutaudis hundid hammustasid inimest, oli varasemalt esinenud korduvaid tugevale harjumisele viitavaid intsidente (sh sagedasti inimeste läheduses viibimine ja inimestelt toidu saamine).

 

LIFE WILD WOLF projektis osalenud teadlased võtsid eesmärgiks uurida kõiki inimesega tugevalt harjunud või julgete huntide juhtumeid Euroopas aastatel 2012-2022. Kokku saadi 371 raporteeritud juhtumit, millest suur enamus ei kvalifitseerunud (nt seetõttu, et tegu oli ühekordsete kokkupuudetega; olukorraga, kus hundi käitumine polnud problemaatiline; või raportiga, mille andmed olid hundi käitumise hindamiseks ebapiisavad). Lõpuks tuvastati 20 juhtumit, kus oli tõesti tegu tugevalt harjunud või julgete huntidega. Perspektiivi saamiseks tuleks kindlasti arvestada, et uuritaval perioodil kasvas huntide arvukus Euroopas umbes 12 000 isendilt 23 000 isendini. Järgnevalt toome välja peamised teadmised nende juhtumite analüüsist.

 

• 20 juhtumist kvalifitseerus 1 hunt tugevalt harjunud isendite ja 19 hunti julgete isendite hulka.

• Juhtumid leidsid aset kuues riigis: Itaalias, Saksamaal, Kreekas, Poolas, Tšehhis ja Hollandis.

• 15 juhtumi puhul (ehk 75% juhtumitest) oli tegu ühe hundi lähedase kokkupuutega inimesega. Erandiks oli üks juhtum Itaalias, kus hundikarja viis liiget sisenesid sageli linna.

• 87% huntidest, kelle puhul vanus oli teada (vanus oli teada 16 hundi puhul), oli tegu aastavanuste noorukite või kutsikatega, vaid kahe looma puhul oli tegu täiskasvanuga. See vastab varasematele uuringutele, mis näitavad, et noored ja/või kodukarjast lahkunud hundid on altimad julgemalt käituma.

• Mainitud kahe täiskasvanud hundi puhul oli inimese suunas julge käitumise põhjuseks tõenäoliselt kehv tervislik seisund. Näiteks üks loom kannatas parvoviiruse, kärntõve, koerte katku ja selgroovigastuse käes, mis kõik mõjutasid tema võimet saakloomi jahtida.

• Probleemsete isendite seas leidus nii emas- kui isasloomi ehk hundi sugu probleemkäitumise tõenäosust ei mõjuta.

• 18 hundi (ehk 90%) puhul leidsid inimestega kokkupuuted aset päevavalgel. Kahe hundi puhul leidsid kokkupuuted aset eranditult öösiti.

• 15 hunti (75% probleemisenditest) sisenesid korduvalt päevasel ajal inimasustustesse või tulid elanikega majade lähedusse.

• Kinnitatult kahe (kuid kahtlustatavalt lausa kolme) juhtumi puhul oli tegu vangistuses kasvanud huntidega (nt ühel olid märgid kaelarihmast, teine oli vaktsineeritud).

• Hunte meelitas inimeste juurde üks või mitu faktorit. Kõige levinumateks ligimeelitavateks faktoriteks olid TOIT ja KOERAD. Inimeste toiduga seostamine on kõige levinum faktor, mis põhjustab huntide inimhirmu kadu. See võib areneda nii toidu hundile inimeste juures kättesaadavaks tegemise (nt prügi, köögijäätmete, lemmikloomatoidu näol) või hundi otsese inimesepoolse toitmise tulemusena. Kokkupuuted koertega lõppesid peaaegu alati koera vigastuste või surmaga. Ainult ühel juhul polnud meelitavaks faktoriks ei toit ega koer, vaid inimeste tööriistad: metsatööstustehnika, mida hundikutsikad uudistama tulid.

• 14 juhtumi puhul tuli hunt inimesele 0-5 m lähedusse. Nelja juhtumi puhul leidis aset füüsiline kontakt inimesega. Füüsiline kontakt esines nende huntide puhul, kes olid tõenäoliselt vangistuses kasvanud ja/või pika perioodi vältel inimest toiduga seostama õppinud. Ühe füüsilise kontaktiga juhtumi puhul inimene mingit viga ei saanud (kontakt lõppes, kui omanik oma koera hundi lõugade vahelt kätte sai). Ülejäänud kolme juhtumi puhul said inimesed hammustada.

Täispika raportiga saab tutvuda siin: https://lciepub.nina.no/pdf/638742571606602771_Technical_report_T2.1_WW_LCIE.pdf

 

PS! Hundid kasutavad hõlpsamaks liikumiseks sageli inimeste loodud teid ja pelgalt hundi märkamine maanteel pole põhjus muretsemiseks.

 

Sildid