Merisk Haematopus ostralegus
Meriskeid nimetatigi vanasti meriharakateks ja seda päris ametlikult. Nende elupaik jääb mererandadele, sest kahlajad saavad seal toituda peamiselt selgrootutest, keda annab kas rannalt või madalast veest pika nokaga korjata.
Jässaka kehaga kahlaja, kes kiivitajatest veidi suurem, aga musta valge sulestikuga ja lennupildis märkame valgeid tiivavööte.
Silma hakkab lindude pikk ja sirge oranžpunakas nokk, mis paistab isaslindudel veidi lühema ja jämedamana ning nokatüvik heledamana kui emaslinnul. Vanalindude silmarõngad on oranžpunased ja silmad tumepunased. Jalad paistavad roosadena. Paistab, et sai kõik punased ja punakad ihuliikmed kirjeldatud.
Kehapikkust umbes nelikümmend sentimeetrit ja noka pikkus jääb seitsme ja üheksa sentimeetri vahemikku. Tiibade siruulatus kolmveerand meetri ringis ja kaalu neli- kuni viissada grammi.
Meriski pesa. Kõinastu, Väike väin
Meriski pesa võime juhuslikult leida rannaklibult. Maikuu esimesel poolel munes emaslind pesasse sagedamini kolm hallilaigulist kareda koorega muna. Haudeajaks on veerandsada päeva ja hauvad kordamööda mõlemad vanalinnud.
Niisiis peaksid meriskitel pojad kooruma. Pesasse jäävad pojad vanalindude hoole alla vaid mõneks päevaks. Edaspidine elu toimub mererannas, kus pojad juba ise toidu leiavad. Kui vanalinnud kisa tõstavad, poevad pojad kivide vahele peitu, sest kivide vahel ei hakka pruuni hallikirju sulestikuga ja seljal kahe põikitriibuga ehk varjevärvusega liikumatud pojad eriti silma. Häälekad vanalinnud tõmbavad tähelepanu enestele.
Vähem kui kuu pärast on noored meriskid lennuvõimelised.
Meriskid. Vilsandi
Veidi vähem kui kuu pärast on noored meriskid lennuvõimelised ja juba juulikuu teisel poolel alustavad meriskid oma sügisrännet (põhjapoolseid pesitsenud linde võime kohata veel septembris). Meriskite talvitusalad jäävad Lõuna-Euroopasse ja Põhja-Aafrikasse.
