Fotod Arne Ader
Härjasilmad
Harilik härjasilm Leucanthemum vulgare
Härjasilma õisik sarnaneb valge karikakraga, kuid on viimasest pea kaks korda suurem. Kunagi meil tavaline põlluumbrohi – valge karikakar on nüüdseks sedavõrd haruldaseks muutunud, et paljud botaanikudki pole teda kasvamas kohanud.
Härjasilmade kasvukohti jääb samuti pidevalt vähemaks: kadumas on kesapõllud ja looduslikud karjamaad. Teepervedel on neid näha, seal tavaliselt liivane pinnas, samuti taimestik hõredam, mis härjasilmadele sobib. Paraku proovivad teede hooldajad jaanipäevaks teeveered ära niita ja nii kaovad keset parimat õitseaega sealt ka härjasilmad, kellukad, tõrvalilled, naistepuna… taimedel ei saa valmis seemned, mida levitada.
Härjasilmade kollase keskosa ning valgete keelõitega korvõisikud on kütkestavalt kaunid. Lisaks kõigele õitsevad härjasilmad väga pikalt, alustades juunis ning lõpetades septembris, kuid vahel võib kesapõllult veel oktoobris härjasilmade kimbu noppida.
„Armasta, ei armasta, armastab“ või „õnnelill“ on tuntuimad härjasilmade romantilised kutsumised, naturalistlikumaks „kanapersed“.
Niit härjasilmadega
