Kirjutas Kristel Vilbaste
Foto Vikipeedia
Šamaanitrumm Burjaatiast
Imelikult ja äkki sai tänavu sügis oma näo. Õigupoolest oli ju kogu suvi sügiselik. Vaid poolteist nädalat sooja ja üliniisket ilma meile tänavu kingitigi.
Aga ootamatult vait on jäänud ka kõik linnud. Kui eelmisel aastal sai neid Võrumaal meie Kütioru talus kokku loetud 53 erinevat liiki, siis sel aastal ühe võrra vähem. Kuid praegu valitseb linnuriigis suuremal osal ajast täielik vaikus. On nii vaikne, et haabade lehevärin kajab mesilassülemina, sügisrändel väike-lehelinnu silksolk kõlab ootamatult nagu ruuporist. Tõsi küll, tasanedes hakkad märkama, kui palju ritsikaid äkki me ümber siristavad ja kuidas maamesilane tuleb oma rahulikul ja mõnusal suminal. Isegi sääsed ei pinise, maanduvad su käsivarrel, imevad veretilga ja lasevad jalga enne kui valuaisting sunnib nende poole plaksukätt sirutama.
Eelmisel nädalavahetusel juhtus aga nii, et viisime sellesse vaikusesse 20 trummi. Jah, ja teatud aegadel vastas Kütioru teisest servas Lauritsate juurest umbes samasugune trummilaul. Mahe ja vaikselt kõuemürtsude vahele sobituv.
Inimene on alati tahtnud loodusele rütmi kaasa lüüa, teate ju kuidas jalg hakkab rütmis lööma, kui miskit põnevat näeme. Selline rütmitagumine on ürgvana vajadus ja vahendeid on selleks olnud mitmeid. Tänapäevaste elektrivigurite puhul on seda kummalisem, et ainus, mis tänapäeva muusikast kaugele kostab, ongi trummitümps. See nn “vaibakloppimise” heli kostab ka siis, kui me ei kuule laulu meloodiat ega sõnu, kui heli on nii kaugel, et õhk muu ära sööb.
Tegelikult pole trumm põliselt olnudki vaid muusikavahend, vaid ikka looduse rütmides korra looja. Temaga on pandud rahvamasse ühes taktis liikuma, ühes taktis hingama, aga trummil on võime meid ka teispoolsusega ühendada. Panna nägema asju, mis silmale nähtamatud, aga hingega hoomatavad.
Just viimasel kümnekonnal aastal on Eestisse tekkinud hästi palju šamaanitrumme. Kui enne võis hipi välimusega inimest kuhugile siirdumas näha koos kitarriga, siis nüüd on tal üleõla kotis enamasti trumm. Sellega käiakse meelsust avaldamas, käiakse koos tantsimas, koos hingedega rändamas, kaitstakse pühapuid.
Ja neid trumme on hästi erinevaid, tamburiinidest tšembedeni, aga levinuimad on siiski šamaanitrummid, mille on inimene sageli ise valmis teinud.
Peamiselt on Eestis raamtrummid, need on siis sellised puidust võruga trummid, mille ühele võruküljele on pingutatud nahk. Ja neid on siis kahte tüüpi. On meile Euroopa kaudu jõudnud indiaanitrummid, millel nahk pingutatakse naharibade või nööridega keskele, mida saab puupulkade abil pingutada ja siberi trumm, millel on nahk pingutatud raamile ja mida saab helisemiseks pigutada vaid lõkkel.
Mõlema trummi puhul ongi kõige meeldivam see, et enamasti vajab nende kasutamine lõket, kaminat, ühesõnaga elavat tuld. Sest meie kliima on nii niiske, et trumminahk vajub kiiresti lötsiks ja trumm teeb lüües vaid kummalist pehmat tüminat.
Üks omapära on Eest trummidel ka. Eestlased ei armasta väga oma trummidele märke teha. Aga nende nahkadel on tegelikult põnevad ja kõnekad märgid, mõnel on seal süda ja mõnel kotkas, mõnel ravitseja madu, kes tulepaistel oma keha muudab.
Ja kuigi kirjanduses väidetakse, nagu poleks maarahval, meie eestlaste esivanematel trumme olnud, on see veidi kummaline, sest igalpool ümberringi meie naaberrahvastel on see rituaalide läbiviimiseks kasutusel olnud. Ei usu ma, et see nüüd vaid uus ja new-age vahend on.
Põnev on ka trummide tekkimine. Arvatakse, et nad tekkisid nahkade kuivatamisel, kui karvadest puhtakskaabitud toornahk kuivama tõmmati. Ju keegi siis avastas, et see ka vahvalt kõmiseb. Aga kui selline kuivav nahk veel sõela toorikule sattus, oli kõmin eriline ja uhke.
Soomest on ühelt saarelt leitud kummaline sõel, mis on valmistatud lehma udaranahast ja tõmmatud puust rummule.
Eesti kõige enam tuntud šamaanitrumm on Lennart Meri trumm, mille talle kinkisid siberi põlisrahvad, see trumm on valmistatud alles sündimata põhjapõdra nahast. Lennart Meri andis selle edasi Veljo Tormise kooriteose Raua needmine esitamiseks Tõnu Kaljustele. Kui ühel kontserdil see vägeval loitsimisel lõhki läks, siis oli suur probleem selle parandamisel, kust saada sellist nahka paikamiseks.
Meie trummide nahaks on enamasti kits või metskits, hirv või põhjapõder. Kümnekonna aasta tagused trummid on veidi karvased ja tumedad, vahepealsed ilusad heledad lubjaga pleegitatud, nüüdsed pajukooreleotisega värvitud, punakad.
Muuseumidesse sattunud trummid on enamasti kärisenud servaga, sest kui trummi ei kasutata, siis nahk kuivades rebib end sidemetest valla ja siis sikutatakse pinge all, kusagilt servast kuiv nahk katki.
Aga uhkeimad trummid on Saami muuseumides. Kui ristiusu tuleku ajal nõidu põletati, siis põletati ära ka enamus põhjamaade nõiatrummidest, neid inimeste põletamisteadete kõrval enamsti ei mainita. Aga üksjagu trummidest jõudis ka Euroopa muuseumidesse Stockholmi, Oslosse, Roomasse ja Copenhagenisse. Õnneks on need trummid päris korralikult raamatutesse üles joonistatud. Teateid on ka selle kohta, et Rootsi-Vene põhjala jagamise ajal korjatigi osa trumme kokku, sest need osutusid sõjaväe koosseisus liiga väekateks.
Sest väidetavalt saab trummiga loitsides ka maailma muuta. Üks kõige lihtsam nõidus on ilma muutmine. Koos trummiga võib see olla väga tõhus, aga ilmaga tuleb rääkida nii, et ta kuuleb. Olen sellist ilmamuutmist oma elus mitmel korral näinud ja ei taha oma skeptilise meele tõttu kunagi uskuda, aga kui see juhtub ikka ja jälle...
Ometi tuleb selliste loitsimiste juures arvestada koolifüüsikas õpitud energia jäävuse seadust. Muutes maailma omatahtsi, pead arvestama, et muutub ka muu ja võib olla meie jaoks tavaline asi nii, nagu me seda ei oota.
Ühe kuulsaima loitsuväe tagasilöögi loo kuulsime Saami raadio looja Ovla Näkkälajärvilt, mille ta meile mõne aasta eest vanadest raamatutest ette luges:
„1671. aastal mõisteti surma Kemi kandist pärit saami nõid Aikio Akionpoika. Tema süüks oli Turtola kandist pärit mehele lõheõnne loitsimine ning lubatud tasust ilmajäämisel mehe šamaaniloitsuga uputamine.
Nimelt olla mees tulnud tema käest nõutama paremat lõheõnne oma kodupaiga jõekärestikule. Tasuks lubas ta lambanahkse kasuka. Trummiga loitsimise järel saabuski lõherikkus Turtola mehe kärestikule, kuid lubatud kasuka asemel viis ta tasuks vaid paari villaseid kindaid. Aastapäevad peale seda libastus mees oma kodukärestikul, kukkus vette ja uppus. Hiljem kiitles lõheõnne loitsija, et ta ise saatis tänamatu mehe loitsides teise ilma. Selleks hüpitas ta trummi lüües trumminahal messingrõngaid nõnda, et need surma ja hävingu märkidele liikusid. Varsti peale seda juhtuski mehega õnnetus, kus ta hukkus. See kiitlemine läks Aikio Aikionpojale kalliks maksma – ta kaevati kohtusse ja mõisteti seal surma loitsuga surma põhjustamise eest. Kaheksakümneaastane nõid loitsis enda hukkamiseks pääsemiseks ise surnuks.”
Shamaanitrummi valmimise töötuba:
