Fotod Arne Ader
Lepaurvad
Hall lepp ehk valge lepp Alnus incana
Pikad ja pruunid isasõied on leppadel juba pikenenud, rippudes puudel kas kolme või viie kaupa.
Meie vanavanemad ennustasid oma sügisest viljasaaki kevadise urvarohkuse järgi (lepa urvad „leiva urvad“), eks nad ju viljapäid meenutavad.
„Näljaurbadeks“ nimetati eelmise aasta musti, talvega seemnetest tühjaks pudenenud lepakäbisid ning nende rohkust raagus puudel seostati ennevanasti ikaldusega.
Rahvakeeli kutsuti halli leppa ka maltslepaks või pasklepaks.
Lepakäbid
Halli lepa massilise õitsemise ajal, märtsi-, aprillikuus on noored emasurvad pisikesed, püstised ja punakaspruunid – kaheksa kuni kümne kaupa kimbus. Olenevalt ilmadest õitsevad hallid lepad väärikamatest sangleppadest nädala, paari jagu varem.
Lepaseemned lumel
Kogu talve jooksul on värvulised pudisevatest leppade seemnetest toidulisa saanud. Lihtsalt teadmiseks, et tuhat halli lepa kuni pooleteise sentimeetrist, tumepruuni seemet kaalub vaid üks gramm.
Urvalinnud
Alates iseseisvusaja algusest, kui sööti jäid paljud karja-, heina- ja põllumaad, suurenes lepikute osakaal kuni 10%-ni meie metsade kogupindalast.
Seemnest idanenud hall lepp saavutab viljakandvuse kaheksandal kuni kümnendal eluaastal. Juurevõrsetest kasvama hakanud puu isegi mõni aasta varem.
Lepad õhtuvalguses
Sellises omatahtsi kasvama hakanud ajutises metsatüübis kasvavad lepad koos haava, remmelga ning arukasega. Sellise puistu kaitsvas rüpes leiame sirgumas hoopis külmaõrnemaid liike: vahert, tamme, toomingat, kuuske… ja kui inimene looduses toimuvale vahele ei segaks, sirguksid lepikute viljakal pinnasel kunagi kuusikud.
Pisike kuuseke
