Looduskalendri minutid Vikerraadios: Kanad vee peal

Postitas Looduskalender - P, 17.06.2018 - 09.09
Autorid

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Foto Arne Ader

Laugud pesal

Laugud pesal

Sisu

Vahel, kui ma läbi Raadi pargi koju tulen, siis kostab järve pealt omapärast kriuksumist või plökitamist. Aegajalt pööran siis jalgteed mööda tulles pead, et ega keegi oma kriuksuval rattal ei plaani mulle otsasõitu.

Aga ei, tegelikult kuulub see hääl ühele vahvale linnule, keda mulle isa õpetas tundma vesikanana. Mingil ajal kui Eestimaale saabus suur linnunimede muutmise tuhin, siis pandi talle nimeks lauk. See nimi on õigupoolest küll laenatud teistelt baltlastelt.

Ja valge lauk on sellel linnul tõesti laubal, see paistab tema ülejäänud musta sulestiku taustal hästi välja. Ta ongi üsna mustvalge lind, vaid nokk on õrnalt roosakas-valkjas, tugev ja kerega võrreldes veidi suur.

Veel ebaproportsionaalsemad on tema helehallid jalad. Mis talle tõesti ka kanaliku välimuse annavad, nii nagu vanarahvas teda nägi. Veel kanalikumaks teeb laugu ehk vesikana see, et vee pealt ei suuda see linnuke kergesti lendu tõusta. Kui talle ikka ohtlikult poolesaja meetri peale läheneda, siis paneb ta maruliselt pladistades lendu.

Võib isegi öelda, et see on “lind, kes jookseb vee peal”.

Linnumehed väidavad, et lendu saab ta sellest hoolimata vaid vastutuult, seepärast on laugud suhteliselt valvsad ja ujuvad inimest nähes roogu peitu või sellisesse kohta, kus saavad oma hoojooksu alustada.

Lauk armastab tegelikult teiste omasuguste lähedust, nii pesitseb näiteks ka väikesel Raadi järvel igal aastal 3-4 paari laukusid, tagapool karjääri tiikidel veel teist samapalju. Aga, jah, päris lähedale ta oma liigikaaslasi ei lase, siis võib kuulda ägedat hirmutamispladinat. Muidu tegutsedes nad otsekui ruigavad vaikselt igal tõmbel oma suurte varbavahelestadega.

Põnevaks läheb aga asi siis, kui pesas kooruvad pojad, need hüppavad üsna pea pesast välja vee peale ujuma ja siis on vanematel nende kooshoidmise ja kaitsmisega palju tegemist.

Aga erinevalt oma vanematest on laugupojad ülimalt värvilised. Mõned inimesed kipuvad neid nende veidi ürgse välimuse järgi peletisteks nimetama, aga mulle nad meeldivad. Laugupoja erkpunase-sinise kirju pea ümber on tulikollastest udusulgedest lakk. Valge nokaots paneb sellele veel i-täpi peale. Sellist värvigammat annab isegi troopiliste lindude juurest otsida.

Võtke binokkel kaasa ja minge uurige, kas näete seda põhjamaist värvilaigukest mõnel oma lähikonna tiigil või järvel.

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.