Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios
Foto Arne Ader
Harilikud taevastiivad
Päevaliblikad poevad juba akendest ja ustest sisse. Sinitiivad istuvad taimedel kui pisikesed õiekesed, leektiivad on kui tulipunased lillekesed. Kuumad metsavaheteed on täis suuri loperdavaid tumepruune kiirgliblikaid ja haavalumikuid.
Suveliblikate pidupäev on käes.
Jaaniõhtul nägin aga sellist siniste liblikate keerlemist, mis võttis keeletuks. Mu hea sõber kunstnik Anne Vasar oli keset kuumust oma sibula ja peedipeenardele juua andnud ning keset tuhkkuiva loodust oli nüüd üks sooja ja niiske mulla lapike.
Sellel tiirles rõõmsalt sadakond sinist liblikat, minu lähenedes paiskus pahvakas siniseid võbelejaid lendu, et siis kohe taas mullale maanduda. Kiiresti ajasid nad oma londikesed välja, et sealt mullast midagi endasse imeda.
Kui videot sellest siniliblikate lennust putukateadlasele Urmas Tartesele näitasin, siis määras ta nad harilikuks taevastiivaks. Ühel liblikal vilksatas ka tiiva alakülg, mille mustri järgi siniseid liblikaid määratakse.
Aga see, et nad kõik sinised on, oli hämmastav, on ju määrajates kenasti kõrvuti sinised isased ja pruunikamad emased sinitiivad.
Selgub, et niiske koha peal, on selleks siis kastetud peenar või metsatee porilomp, käivad paaritumisrituaaliks vees lahustunud kaaliumisooli hankimas tõesti ainult isased sinised liblikad. Hiljem pulmatantsu ajal saab selle mineraalsoola portsu kätte emane, kellel seda vaja munemisel. Nii et ilma kingituseta ei võeta ka liblikanoormehi jutule.
Aga sinitiibade seltskond on äärmiselt põneva eluga. Nii näiteks õnnestub tähnik-sinitiiva röövikutel end pisikeste sipelgate pesadesse sokutada, kus lõhnates nagu sipelgakuninganna, hakkavad usinad sipelgate ammed neid ümardama nagu sipelgaema.
Võtke aega, et mõnel kuumal suvepäeval metsateele jalutama minna ja vaadake, milline liblikaelu lombikeste ääres käib.
Muideks mõnel pool nimetatakse sinist liblikat ka õnneliblikaks. Ja õnne on alati vaja.
