Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios
Fotod Arne Ader
Laialehine hundinui
Sattusime Mikuga kord konverentsile, kus itaalia teadlased tegid ettekande uuringust, mis näitas, et kui õues on üle 25 kraadi, siis hoiduvad inimesed varju või veekogude äärde.
Sedasama võime me näha praegu oma armsal kodumaal. Kuuma eest poevad inimesed täispuhutud basseinidesse, tiikidesse, järvedesse ja merre.
Ja see on hetk, kui meil jätkub silmi ka veetaimede jaoks. Kas olete märganud, et hundinuiadel on juba pruunid pikad nuiad otsas, nende rohelised krõmpsud varred pole enam nii mahlased süüa. Olete ju ikka proovinud ülessikutatud hundinuia vart koorida lehtedest nagu banaani ning süüa seda varre heledat ja mahlast alumist otsa? Skaudid kasutavad seda esmaseks näljakustutuseks.
Aga oma kodutiikide äärest tasub hundinuiad ära korjata ja seda on praegu kõige parem teha just vee sees mütates, sikutades taimi justkui üks suur jõehobu ampsav suu.
Hundinuia lehtede järgi saame vahet teha ka kahel omamaisel liigil.
080815aa216
Ahtalehine hundinui
Laialehine hundinui on meil tavalisem, aga vahel on võime leida ka üsna peenikeste lehtedega ahtalehist hundinuia. Määramise teeb keerulisemaks see, et vahel annavad need kaks liiki ka omavahel hübriide. Hundinuia lehest saab punuda igasuguseid asju, just niisamuti, kui tehakse laastukorve. Aga sellest võib saada hea köie või patsigi pähe.
Kas teate, mille järgi hundinui oma nime on saanud? Eks ikka selle rahvakeeles nuia või teaduskeeles viljatõlviku järgi. Vanasti, kui oldi karjas hädas huntidega, siis kasteti see hundi nui õli või tõrva sisse ja süüdati põlema. See põles nagu tõrvik ja kui hundid tõesti ikka veel ligi tikkusid, siis sai sellega ka hundile vopsu üle turja anda.
Hundinuia tõlvik on kevadel roheline, aga muutub suve teisel poolel hundi saba värvi – mõnel pool kutsutigi seda taime “soesabaks”. Aga hundinuia ühe nuia sisse on otsekui kokku pakitud terve padi, viljakarvakesi lahti pudistades saate ühest nuiast terve suure kuhja villa.
