Fotod Urmas Tartes ja Arne Ader
Rohetäpikud paarituvad
Rohetäpik Argynnis paphia
Augusti keskpaigani lendlevad graatsilised rohutäpikud kindlasti ringi nii metsateedel, kui - sihtidel, niitudel või lagendikel.
Iseloomulikult kiire ning liugleva lennuga suured liblikad (tiibade siruulatust 55 kuni 65 mm). Kes korra rohetäpiku määranud, sellele on nad juba kaugelt äratuntavad.
Rohetäpikud on tähelepandavalt heledama tiibade alaküljega - rohe-kollaka hõbejate ristvöötidega.
Isasliblikatele leidub meie looduses suhteliselt sarnaseid täpikuid ja seda ka suuruse poolest: niidutäpik, hõbetäpik, pärlmuttertäpikud, aga nimetatutel me ei märka hõbedase ristvöödiga tagatiiva alakülge.
Rohetäpik
Rohutäpikute esitiivad on kolmnurksed, aga tagatiivad suured ning ümarad. Põhivärvilt oranshid, kirjatud kontrastsete, tumedate tähnide ja tiivasoontega. Isasliblikate tiivanarmad on oranshid, emasliblikatel valkjad (vaata Arne pilte).
Emasliblikad on isasliblikatest kröömike suuremad.
Rohetäpik
Emasliblikad munevad munad puukoorte pragudesse, koorunud röövikud siirduvad maapinnale peitu, kuhu jäädakse talvituma.
Röövikud toituvad kannikestel (Viola) ja tuleva aasta juulikuu alul võime jälle märgata rohetäpikute valmikuid lendlemas.
Rohetäpik
Veidi segadust võib tekitada see, et emasliblikaid esineb kahes värvivormis. Kas sarnased isasliblikatega või ka üpris levinud rohekashallika värvusega (Argynnis paphia f. valesina). Määramisel aitab lennupildi jälgimine ja rohetäpikute tiivakuju.
