Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios
Fotod Arne Ader
Haavapuravik
Esimene puravikukaste on söödud. Kase- ja haavapuravikud kergitavad oma kübaraid metsateede ääres. Kohati kohtame ka kukeseeni.
Kasepuravik
Ja siis on veel kõikjal mingeid imelikke seeni, millele nimegi ei oska anda, ammugi ei te me, kas nad süüa kõlbavad. Ja nii hakatakse otsima inimesi, kes teistest paremini seeni tunnevad, et nendega metsa minnes seenekorv kindlasti täis saada.
Ometi tasuks mõelda, miks vanarahval oli vaid kahekäe sõrmedel ülesloetav arv seeneliike, mida söödi – just needsamad kase- ja haavapuravikud, sõltuvalt metsast ja kohast ka mõni teine puravikuliik. Soopilvikud ja jälle paikkonnast sõltuvalt pilvikud. Siis kukeseened. Üksjagu riisikaid. Isegi šampinjonide ja sirmikute söömine on uuem komme. Enamasti söödigi eelistatult valgeid seeni ehk puravikke ja heleda kerega pilvikuid ning musti seeni – männiriisikaid.
Kuldkollased kukeseened olid väga harva panni ehteks.
Tavavahelik
Tasub mõelda, miks see nii on? Kui meenutate, tavavaheliku moeseeneks tõusmise aega 1980-ndatel, siis nüüd ei tule enam kellelgi pähe mõtet neid seeni süüa, sest vahelik võib tekitada mõnedel inimestel allergilisi reaktsioone.
Lisaks on mitmed praegused uued söögiseened ka toiduks tehtuna lihtsalt silmale koledad.
Küllap meie esivanemad on leidnud ajapikku seened, mis meile kõige enam sobivad. Ja tegelikult ei söö paljud põhjarahvad üldse seeni, sest ütlevad, et seened tekitavad „sööja“. Tähendab see siis nõia kombel lendu minemist või inimest seestpoolt söövat vähki. Tegelikult pole meie rahvatraditsioonis ka seentega lõngade värvimise kommet.
Uurige oma vanemate käest, mis seened on olnud teie pere laual ja jääge pigem selle valiku juurde.
