Rohelise maailma hüpoteesi kohaselt on maailm roheline tänu kiskjatele. See hüpotees on juba mitme näite abil tõestust leidnud. Üheks näiteks on Yellowstone’i rahvuspargi lugu.
 

1995. aastal taasasustati Yellowstone’i rahvusparki 14 hunti. 1996. aastal lisati veel 18 hunti. Juba 8 aasta möödudes, kui hundipopulatsioon oli jalad alla saanud, võis hakata nägema muutusi kohalikus ökosüsteemis.

Esiteks, hundid vähendasid sõraliste (metskitse, vapiti) arvukust ning – mis veelgi olulisem – muutsid nende käitumist, nii et sõralised hakkasid vältima piirkondi, kus huntidel oli neid kergem kätte saada. Sellisteks piirkondadeks olid näiteks jõeäärsed alad. Tulemusena said jõeäärsed taimed (haab, pappel, paju) sõraliste hävitustööst taastuda. Puud, põõsad ning nendega kaasnevad marjad ja putukad on aga elupaik ja toit paljudele laulu- ja rändlindudele.

Puude taastumine pakkus veel ühele liigile võimaluse Yellowstone’i rahvusparki naasta – koprale. Koprad võivad küll inimestele vahel peavalu valmistada, kuid nende ehitatud tammid ja kanalid pakuvad elupaika saarmatele, ondatratele, veelindudele ning paljudele kaladele ja kahepaiksetele.

Hundid piirasid ka koiottide arvukust. (Koiott täidab Põhja-Ameerikas sama rolli, mis šaakal Euroopas.) See jällegi tõi kaasa jäneste ja hiirte arvukuse tõusu. Kes toituvad jänestest ja hiirtest? Paljud röövlinnud, nirgid, rebased, mägrad – toidubaasi suurenemise tõttu sai nende arvukus tõusta. Ka karud, valgepea-merikotkad ning rongad said huntidest kasu – nemadki saavad huntide murtud saakloomadest kõhu täis.

Kõige huvitavam on aga tõsiasi, et parem kiskja-saaklooma tasakaal mõjutas ka maastikku. Korralik taimestik stabiliseeris jõekaldad ning vähendas erosioone. Jõesängid muutusid kitsamaks ning jõed püsisid kindlamalt oma kursil. Seega hundid mõjutasid mingil määral ka rahvuspargi füüsilist geograafiat!

Just see ongi see, mida peetakse silmas, kui räägitakse hundist kui ökosüsteemi tugiliigist – suurkiskjatena nad küll toituvad teistest loomadest, kuid ühtlasi pakuvad elu enamatele liikidele.

Laura Kiiroja