Hundipaar üksteist hellitamas.
Video pärineb Alpha Chef de Meute Facebook´i lehelt.
Monogaamia on loomariigis üsna haruldane nähtus: pelgalt 3-5% ligi 5000st imetajaliigist pühendub jäägitult vaid ühele partnerile. Eeskätt jäädakse kokku ikka järeltulijate pärast. See tähendab, et monogaamsed on just need liigid, kelle puhul pisipere kasvatamine on niivõrd keerukas, et pelgalt emahoolest jääb väheks – panustama peavad mõlemad vanemad. (Loomulikult on rasketel aegadel ka vägevaid üksikemasid, kuid liigi kui terviku puhul on see ebatavaline.) Selliste liikide hulka kuuluvad näiteks inimene, kobras, saarmas ja loomulikult hunt.
Nii nagu inimesegi puhul on hundilapsed pikalt abitud ja vajavad vanemate hoolt kuni täiskasvanuks saamiseni – huntide puhul tähendab see vähemalt 22 esimest elukuud, aga vahel ka kauem. See nõuab hundiema ja –isa vahel tihedat koostööd ja pühendumist, mistõttu on emahunt isakandidaatide osas kaunis valiv.
Kui noor hunt vanemate karjast eraldub, näeb ta uue partneri otsimisega suurt vaeva. Iga esimene ettejuhtuv vastassoost liigikaaslane ei ole sobiv – tuleb proovida ja katsetada. Seda teame meie, inimesed, ju vägagi hästi! Kui noor hunt viimaks selle “härra või proua Õige” leiab, jääb ta temaga tavaliselt kokku kogu eluks. Partneri hukkumine on hundile väga ränk löök ning võib ellujäämise teha äärmiselt keerukaks ülesandeks. Kuid hunt ei ole allaandja tüüpi ning hea õnne korral leiab ta aja möödudes uue kaaslase – koos on lihtsam ning geenid vajavad siiski edasikandmist.
Isahunt teab, et oma kaaslase eest tuleb hoolitseda aastaringselt. Erilist tähelepanu pöörab ta oma partneri rõõmustamisele, valvamisele ja teiste huvitatud isaste eemale peletamisele aga veebruaris (või veidi pikemalt jaanuari teisest poolest märtsi alguseni), mil huntidel on jooksuaeg. Siis võib hundipaarikesi just niiviisi kudrutamas leida, nagu käesolevas videos näha. Kudrutamine on väga oluline, sest aitab tugevdada vanemloomade vahelist sidet, mis järglaste kasvatamisel koostööd hõlbustab.
Laura Kiiroja
