Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste
Jakob ja Wilhelm Grimm "Punamütsike". Eesti Kirjastus, Tallinn,1943. Tõlkinud Lea Nurkse ja illustreerinud Uno Martin.
Mäletate muinasjuttu punamütsikesest? Ma loodan ikka, et mäletate. Kuigi uue aja tehnoloogiaimed ja uued elukombed teevad selle muinasjutu tänapäeval ehk isegi laste jaoks veidi arusaamatuks.
Mis haige vanaema paksu metsa sees? Vanaema elab ju naabertänaval või linnas, kusagil korterite rägastikus või paremal juhul aedlinnas.
Just selline mõttekäik jooksis mu peast läbi, kui istusin Looduskosmeetika seminaril, kus räägiti peaasjalikult meie looduskosmeetika turundamisest välismaale.
Olen lugenud palju lugusid sellest, kuidas “vanal hallil ajal...” Huvitav, miks hallil ajal? Aga olgu siis, “vanal hallil ajal läks noor neiu, kes kuidagi mehele ei saanud, paksu metsa sisse, vana nõiamoori juurde, kes andis talle imettegeva rohu, mis muutis ta kaunimaks kui ladvaõun ja juba järgmisel nädalal sõitsid õuele kosjakelladega hobused. Andnud siis kaunis noor naine kuni aegade lõpuni nõiamoorile igast uuest saagist oma osa.” Taas üks muinasjutt, millel tänapäeval pole enam justkui mingit mõtet. Tuleb ju tänapäeval nõiamooril sõita linna, et oma imettegevaid rohtusid turundada. Ja loota, et välismaiste klaaspudelite rivi laseb ka temal endale leivatükikese lauale teenida.
Kuid kõige rohkem üllatas mind sellel seminaril see, et ikka leidub mingi hulk vahvaid naisi, kes unistavad kusagil metsakolkas elust, et siis suures võlukatlas hästilõhnavaid õlisid ja kreeme kokku keeta. Ja kuigi paljud teavad, et see pole mitte mingil juhul kasumlik tegevus, sest konkurents on selles vallas väga suur, siis mis saab olla mõnusamat kui korjata metsast taimi, neid kuivatada või neist eeterlike õlisid välja destilleerida, neist tervendavaid kreeme ja võideid valmistada.
Tore on kuulda, et looduskosmeetika on tõusuteel. Ja langusteel tavakosmeetika, mis muutnud naiste näonaha endast sõltuvaks, see tähendab, et kui ühe firma toodete tarbimine lõpetada, siis võivad sellele järgneda äkilised vananemisnähud. Ja kuigi otsitakse meetodeid looduskosmeetika suuremate firmade loomiseks, siis selles vallas on siiski ainuvõimalikud väikefirmad. Ja läbi sotsiaalmeedia ongi võimalik oma toodangut müüa ka metsatagusel nõiamooril või punamütsikese vanaemal.
Seda kummalisem on see, et just viimasel ajal olen ma sattunud just selliste metsasügavuses elavate endavanuste naisterahvaste juurde, kes saavad seal hakkama ilma mehe toeta ja käte rammuta.
Ma olen neilt naistelt esimese asjana muidugi küsinud vastiku küsimuse, et kas te ei karda üksi metsas elada? Noh, et kui välja ilmub see hunt. Sest pimedas metsas üksi elada pole vist naisterahval kõige kergem. Ja siis, et mis siis saab, kui üksi olles haigeks jääte, nagu punamütsikese vanaema.
Aga kummaline ongi, et nad ei karda. Sest ütlevad, et alati on ju võimalus keegi appi kutsuda. Ja üksiolemist ei vaheta nad mitte millegi vastu. Punamütsike ja jahimees tulevad ju alati appi.
Ilmselt küsin ma neilt seda sellepärast, et mind ennast tõmbab samuti maale. Maamajagi on Võrumaal ootamas ja naeratab iga kord, kui sinna lähen. Aga miski hirmutab, praegu peidan hirmu selle taha, et pean tütart koolitama ja maal oleks seda teha raske. Küllap ongi maal lihtsam elada, kui pole enam linnaelu köidikuid.
Aga ma naudin kahe oma sõbra maaelu jälgimist.
Üks elab päris teede lõpus, lähim maja ei ole just kiviga visata. Käib kolmel päeval lastele linnas kunsti õpetamas, aga ülejäänud aja maalib, lõikab vitraaže kokku, valmistab põnevaid veine ja osaleb avatud kohvikute päevadel. Ja kui vaja siis niidab, kaevab, ehitab. Suuremate tööde tegemiseks kutsub appi või palkab siiski mõne meeshinge. Ja ta majapidamine on alati tip-top korras, tehes silmad ette nii mõnelegi rikkale linnamajale.
Teine naine on läbi teinud keerulise kinnisvaraäri tee. Aga nüüd naudib elu oma kätega ehitatud majas, mille ehitas oma metsa, tee lõppu. Ei jookse sinna elektriliinid ja iga kord kui sinna sõidan, siis palun, et mu auto mõne kivi või mätta otsa ei põrkaks, suurele teele on hea mitu kilomeetrit.
Viimane kord, kui pärast ühist allikaretke tal külas käisin, jõudsime tema õue kottpimedas. Aga hetkega olid majas süttinud LED-lambikesed ja küünlatuled. Gaasipliidil keedetud valmis supp ja kohv. Rakettahju tehtud soe tuli. Maja on tal põhupallidest, kenasti savikrohviga kaetud, iga asi umbes 50-ruutmeetrises majas kujundatud nii, et ei teeks häbi sisustusajakirjade kaanel seisma. Samal ajal ütleb ta, et teeb kõike siis, kui parasjagu raha on, aga suurem osa ehitusmaterjale olla kellelgi üle jäänud või ära visatud. Viie aastaga on see üle 50-aastane naine ehitanud maja, kus meist igaüks elada ihaldaks. Jajah, vesi on selles majas sees ja ka telekat saab vaadata, kui generaator tuksuma panna. Seda pole enamasti vaja. Aafrika loodusfilmide asemel võib ta aknast vaadata, kuidas metskitsekari õues sööb või kuidas karu kahe pojaga vudinal üle välja tuleb. Aga läbirääkimised tuulegeneraatori hankimiseks käivad.
Ja muidugi ei puudu selles elamises ka mõnus saun, väike majake, milles ta alguses elas ja kus praegu vahel nõiana haigeid aitab.
Paarkümmend aastat tagasi hoidis maavanaemasid maal lüpsilehm, keda ei saanud hetkegi üksi jätta. Ja lapsed said nautida suvist heinategu ja hommikusi pannkooke metsmaasikate ja lüpsisooja piimaga.
Nüüd on maavanaema uut nägu. Ta keedab oma katlas nõiarohtusid, teeb põnevaid taimetoite ja õpetab lastelastele looduses hakkama saama. Ja jagab sotsiaalmeedias oma ravinippe ning põrutab aegajalt Aasiasse uusi meditatiivseid kogemusi saama.
