Kirjutas ja Vikerraadio saates „Ökoskoop“ luges Kristel Vilbaste
Fotod Arne Ader
Tuisk maanteel
Mulle meeldivad tormised päevad. Just see, kuidas tuul vaimuna korstnas ja majaseintel ulub. Lauldes laulu, mis omajagu hirmutavalt ürgne, aga ka looduseitkuna lummav.
Sellist tuult kuuleb meil ikka andresepäevast, 30. novembrist kuni talve alguseni välja. See on aeg, kuhu jäävad meie kõige teed-matvamad tuisud, Padaoru Monicat ehk veel mäletate? Ja millal kõige vihasem tuisulume lend tuleb, ei suuda ka kõige paremad ilmaennustajad ette ennustada. Ta lihtsalt tuleb. Tuleb siis, kui ilmaennustajad on teda juba kaks korda hirmutanud tulema, tuleb kolmandal tormipojal.
Ja kuigi eeltalveks nimetatakse meil sellist aega, kui tekib esimene lumikate ja õues on esimesed külmakraadid, siis just esimesed tuisuvaalud käivad kaasas eeltalvega. Tõsi, seesugune külm ja lumi ei jää püsima, jõulud on meil siiski enamasti rohelised ning ilmateadlaste uuringute põhjal on ka varem mardipäeva paiku möllanud atlandi soojad tormid nihkunud juba isegi jaanuarisse.
Aga nautigem siis seda hetke, mil advenditulede valguses on ka igal lumehelbel küljes kalliskivi helk. Ja kui õhtulõpuks vajuvad külmakraadid alla -8 kraadi, hetke, mil lumi hakkab saapbaste all krudisema.
Just selliste ilmadega panen ma oma linnusöögimajadesse ka suure kuhja päevalilleseemneid, et need üürikesed söömaajad, nii hommikuhärmal kui ka õhtupimeduse langemise eel, saaksid tihased korralikult kõhu täis pugida. Nad ootavad nüüd iga toidutoojat, viimasel korral oli üks „rasvaants“ valmis mulle peaaegu pähe lendama, kui vaid toitu saaks.
Harilik hiirekõrv, telefonipilt Kristel Vilbaste
Kuid imestama paneb selles krõpskülmas eeltalves mind hoopis see, kuidas rohelised vastu peavad. Mu maja ees on üks külmast lõdisev hiirekõrv, kes ikka jälle lumest välja sulab ja siis oma rohelises rüüs ja pisikeste valgete õitega õitsemist jätkab. Minu jaoks on ta tõelise umbrohu, mis ei hävine, musternäide. Ja visa ta on – teate, et on kokku loetud, et suve jooksul kasvatab ta üles neli põlvkonda taimekesi ja ühest taimest võib suvega saada 64 000 õlirikast seemet, mida idamaades ka pipra ja sinepi asemel kasutatakse.
Aga veel on üllatavat selles taimes, esimese maailmasõja ajal oli ta ametlike ravimtaimede nimekirjas. Ja seda just verejooksu sulgejana. Nii et hea raudrohu ametivend. Aga temast tehtud tee on ka hea abivahend külmetamise ja palaviku puhul.
Nii et taimeilm pole veel läbi ja lõhki talveunne suikunud, tasub otsida isegi selle esimese lume alt, just nii nagu teevad seda praegu meie metsaasukad – metskitsed.
Metskits
