Huntide populatsioon on Euroopas kasvamas.
Foto: Valeri Štšerbatõh
Hundid hävitati Saksamaal 19. sajandil, ent 1980. ja 1990. aastatel Euroopas vastuvõetud looduskaitsealased seadused lõid hundi tagasitulekuks soodsa pinnase. Üksikud hundid hakkasid Poolast Saksamaale naasema 1990. aastate lõpus. Esimene pesakond sündis aastal 2001. Tänaseks elab Saksamaal 73 hundikarja ning 30 hundipaari, kusjuures populatsioon kasvab jõudsalt.
Huntide naasmise lugu analüüsides on avastatud, et olulise hooandja rolli täitsid Saksa suured Külma sõja aegsed sõjaväepiirkonnad. Nimelt on seni igas liidumaas esimesed hundipaarid ennast sisse seadnud just sõjaväe treeningpiirkondadesse.
Foto: Sebastian Koerner/LUPOVISION
Looduskaitsealad ja muud elukeskkonnad on asustatud märksa hiljem. Seejuures ei omanud võsavillemite valikus otsustavat rolli mitte elupaiga sobivus metsa ja maanteede tiheduse osas, vaid ellujäämisvõimalus – viimane osutus sõjaväe treeningaladel oluliselt suuremaks kui looduskaitsealadel. Faktoriks on salaküttimine. Sõjaväe treeningbaasid ei ole küll tarastatud, kuid on avalikkusele suletud. Igasugune sõraliste küttimine nendes piirkondades on rangelt reguleeritud, mis tähendab vähem võimalusi ka salaküttimiseks. Mujal majandatakse sõraliste populatsiooni mitte föderaal- vaid erajahinduse raames – jahimehi on hulga.
Kuigi täna ei kujuta salaküttimine endast Saksa suhteliselt tugevale hundipopulatsioonile suurt ohtu, takistas see ilmselt esimesi hundipaare looduskaitsealasid asustamast. Hundid on ka mujal tõestanud, et kõige enam sõltub nende püsimajäämine sellest, kuivõrd inimesed neile rahu annavad. Näiteks inimeste poolt maha jäetud Tšernobõliski on hundid (ja paljud teised liigid) ennast radioaktiivsusele vaatamata edukalt sisse seadnud. Sellest on isegi põnev dokumentaalfilm vändatud Radioactive wolves: Chernobyl’s Nuclear Wilderness.
Refereeritud artikli link siit.
Laura Kiiroja
