Kui nädala keskpaigas Tallinnasse sattusin, siis venis mu suu üllatusest tõesti lahti ja sain aru, miks Krista Taim mu lugudele viimasel ajal kipub ette ütlema, et need on lood kusagilt kaugelt Lõuna-Eestist. Tõsi, mis tõsi, et kevad on tänavu lõunas tunduvalt põhjapoolsest ees. Mitte küll kaks nädalat, nagu vanarahval oli kombeks öelda, aga umbes üheksa päeva. Kui lõuna on end peitnud juba kaselehtede tihedasse rohelusse, siis Pikakari rannas nägin kolmapäeval alles hiirekõrvul kaskesid. Kui palu-karukelladel on lõunas juba karvane viljatutt otsas, siis mererannas on aas-karukellad kenad karvased õied alles avanud. Kanakoole, mis lõunas juba õielehti heidab, on Tallinnas alles kuldselt säramas.

Paljassaare poolsaarel paiknev Pikakari rand on otsekui Tallinna tagatuba, kus kõrvuti linnakaitserajatised ja ehe loodus. Marju Kõivupuu põnevate lugude saatel sain seal aimu, mida tähendavad aistilised maastikud. Maastikud, mis kõnelevad meiega läbi kõikide meelte. Mis pakuvad põnevaid vanu sadamakaisid ja imeilusat vaadet Tallinna kilukarbi-vaatele. Aga lühikese aja jooksul võib seal ära lugeda ligi 100 linnuliiki.

Kõrvusse kostab seal praegu nii ööbikulaksu, hüübi huikamist, kui ka suitsupääsukese kudlikadli. Kibuvitsapõõsastest prahvatab õhku pahandav hahamamma, kes end siia just pesale sättinud. Tiirud viskuvad vette samasuguse heleda laksuga, nagu jooksevad randa akadeemik Tarmo Soomere poolt põhjalikult läbiuuritud Soome-liini laevade tekitatud lained. Lõhnu pakub nii läheduses paiknev linna reoveepuhasti, kui ka tõeline merelõhn, lagunev adrumass, milles plödistab parasjagu rääkspardipaar. Paplivõsa on oma pungasoomused maha heitnud ja kui tuuled merelõhnu ei too, siis mässib ümbrus end mõnusasse paplivaigulõhna.

Aga lõunaeestlane enam selliseid peripateetilisi jalutuskäike nautida ei saa. Labidas ja hark on meie igapäevased kaaslased. Mõlemad kartulipaneku aja märgid on õues – toomingas on täisõites ja esimene kuldnoka munakoor maas. Samas tasub nüüd lisaks pühapäevadele aiatöödest puhkust pidada ka neljapäeval, sest oleme jõudnud rahvakalendris juba ristipäevade keskpaika. Need on järjestiku neli neljapäeva, mil maast rohututtigi tõmmata ja oksa murda ei tohi. Maa puhkab neil päevadel.

Möödas on tuuleristipäev ja sel neljapäeval on linnuristipäev, päev, mil loodust segades Maaema meile aedadesse palju marjasööjaid linde karistuseks saadab. 23. mail on leheristipäev, mille kohta tavatses mu kaasa Mikk Sarv alati öelda, kui aiatöödega kibelesin, et kes keeldu rikub, näeb suvi läbi hirmsat vaeva küll umbrohtude, lehekasvu ja kõige kasvavaga. Ja 30. mai on suur ristipäev, sel päeval tõmbab Maa hinge.