Hundimaal Tartu Harrastuskunstnike Stuudio näituselt "Võsad ja villemid", mis on avatud Eesti Loodusmuuseumis kuni 10. juunini. Muide, maalid rahvusloomast on müügiks!
Kunstnik: Heljo Kaima
Aprilli algul ilmus Maalehes Hanno Zingeli artikkel Eesti kuvandist minevikus, mida kujundasid tuntus rändavate järvede maana, pikse ja päikese elupaigana ning – mis eriti põnev – libahuntide kodumaana.
Nimelt olla meie piirkonda libahundimaana tuntud juba 5. saj. eKr elanud Antiik-Kreeka ajaloolase Herodotose ajal. Veel 1000 aastat hiljem ehk 16. sajandil oli Liivi- ja Eestimaal endiselt vastuvaidlematu üle-euroopaline tuntus libahuntide päriskoduna. Seda on dokumenteerinud nii saksa õpetlane Sebastian Münster kui Rootsi katoliiklik peapiiskop Olaus Magnus. Magnuse teoses „Põhjamaade rahvaste ajalugu“ on mitmeid Eesti- ja Liivimaad puudutavaid peatükke, nagu „Huntideks muundunud inimeste metsikusest“, „Inimeste metamorfoosidest huntideks“ ja „Näiteid, et inimesed on moondunud huntideks ja vastupidi“. Kõnekas on ka tõsiasi, et soome keeles nimetatakse libahunti viron susi.
Zingeli artiklist selgub, et libahundina süüdistatavad olevat hundiks käimise sageli ka üles tunnistanud. Vanad eestlased nimelt uskusid, et hundid kaitsevad kurja ning kodukäijate-tontide eest. Ise käidi hundiks samuti selleks, et kuraditega võidelda ning endid ikalduse eest kaitsta. Seetõttu sai hundiks käimise eest sageli kergema karistuse kui nõiaks (ehk kuradi teenriks) käimise eest. Tõepoolest, meie esivanemad hoidsid ja austasid hunte väga. Sestap ei saa imestada, et 19.sajandi suurtes hundijahtides osalemiseks tuli kohalikke talupoegi sundida ning lisaks ähvardada suure trahviga, et nad ajus huntidel põgeneda ei laseks. Rohkem põnevat infot leiab täispikast artiklist.
Laura Kiiroja
