Hundimaali autor: Küllike Kamla. Rahvuslooma maalide näitus on avatud Eesti Loodusmuuseumis 10. juunini.
Tänavu kevadel toimus Halberstadti linnas (Saksamaal Sachsen-Anhalti liidumaal) konverents teemal „Hunt Euroopas – utoopia ja reaalsus“ („Der Wolf in Europa – Utopie und Wirklichkeit“). Zooloog Tiit Randveer käis kuulamas, mida hallivatimehest Saksamaal räägitakse ning ütles ka ise sõna sekka. Sissejuhatuseks niipalju, et Saksamaale nähti esimesi hunte üle hulga aja 1996. aastal, tänaseks jookseb seal hallivatimehi ringi ligi 700 ehk mitu korda rohkem kui Eestis.
Konverentsi korraldajaks oli Gesellschaft für Wildtier- und Jagdforschung koos Zagrebi Ülikooli Metsandusteaduskonna ja kolme Saksa liidumaa jahiseltsiga (Landesjagdverband). Lisaks kohalikele teadlastele, jahimeestele, ajakirjanikele ja poliitikutele osales seal hundiasjatundjaid mitmest Euroopa riigist ning ka USA-st ja Kanadast. Kõige eksootilisemad väljakuulutatud külalised Indiast ja Kasahstanist ei jõudnud millegipärast kohale. Mina olin konverentsil ainus Baltikumi esindaja ja rääkisin kokkutulnuile teemal „Esten und der Wolf – ein über Jahrhunderte dauerndes Nebeneinander“, tõlkes: „Eestlased ja hunt – aastasadu kestnud kooselu“.
Taust: hunditeema on Saksamaal väga aktuaalne
Pärast pikemat eemalolekut on hunt taas oma kunagist areaali hõivamas ja inimestele on kooselu selle ulukiliigiga uudne ning harjumatu situatsioon. Hundiasurkond hävitati Saksamaal umbes 150 aastat tagasi, ehkki üksikuid isendeid kohati edaspidigi. Olen lugenud, et „viimane hunt“ (võib-olla oli ta hoopis üks viimastest?) tapeti Saksamaal 1904. aastal samas piirkonnas, kus pisut vähem kui saja aasta möödudes sai alguse uus hundipõlvkond. Saksamaa taasasustamise protsess on olnud üllatavalt kiire, seda vaatamata asjaolule, et elupaigad on sajandite jooksul palju muutunud. Näib, et see asjaolu uustulnukaid väga ei häirigi. Küll aga tekitab huntide invasioon probleeme maaelanikkonnale.
Peamisteks elupaikadeks ja levikutsentrumiteks on sõjaväe harjutusalad. Esimesi Poolast lähtunud tulnukaid nähti Oberlausitzi polügoonil Saksimaal juba 1996. aastal. Sel 175 ruutkilomeetrit hõlmaval militaaralal nägid 2000 aastal ilmavalgust ka esimesed hundikutsikad. Tänaseks on Saksamaal juba 75 hundikarja, 30 paari ja 3 (milline täpsus!) üksikisendit, asurkonna suurus on ligi 700 isendit. Uute levikutsentrumite hulgas on palju enam sõjaväepolügoone kui looduskaitsealasid, aga uusasukatele näivad sobivat ka alad, mil pole mingit eristaatust. Leviku suund on olnud kagust-loodesse, saades alguse Saksamaa keskosast. Brandenburgi, Saksimaa, Saksi-Anhalti, ja Alamsaksi liidumaades on tänapäeval huntide asustustihedus suur, kohati kõrgemgi kui Eestis. Üksikuid karju ja paare või vähemalt eksikülalisi leidub mujalgi, vaid väike Saarimaa on ainus „hundivaba“ liiduriik.
Eesti on sakslastele eeskujuks
Hundiprobleemid, mis on Saksamaal esil ja mida arutati ka antud konverentsil, oleks järgmised: kariloomade murdmine (2017. aastal langes huntide ohvriks 1667 karilooma ehk natuke rohkem kui meil); hirm, et end inimeste hulgas liiga julgelt tundev hunt muutub ohtlikuks inimesele, ohtliku paelussi leviku kiirenemine, hübridiseerimine ja „puhta“ hundi segunemine koertega. Nii-öelda „mõistlikuma“ osa hundiuurijate püüdluste eesmärk on saada hunt Euroopa Liidu loodusdirektiivi II ja IV lisast V-sse, mis võimaldaks liigi mõõdukat ja kontrollitud küttimist ning maandaks ühiskonnas tekkinud pingeid. Näib, et selles osas on sakslaste eeskujuks Balti riigid, millegipärast eriti Eesti, kus hundi käpp käib hästi, aga samas on populatsioon kontrolli all.
Tõsi küll, mitte kõik ulukibioloogid pole sama meelt. Näiteks tunnustatud hundiuurija Ullrich Wotschikowski arvates peaks Saksamaale ära mahtuma vähemalt 400 hundikarja ehk siis rohkem kui viis korda praegusest enam. Kellel on õigus, ei võta siinkohal öelda (ehkki oma arvamus mul on), kõrvalseisja nagu ma olen.
Järgnevalt mõnest ettekandest kokkuvõtlikult:
Hundi asustustihedus Saksimaal.
Näitamaks, et see on ülikõrge, võrdles autor hundiasurkonda oma kodu-liiduriigis (jällegi!) olukorraga Eestis: Saksimaa pindala on 18 500 ruutkilomeetrit ja seal on 21 hundikarja ehk siis 1,2 karja 1000 ruutkilomeetri kohta. Eestis, mille pindala on üle 45 000 ruutkilomeetri, olevat 17 karja ehk siis 0,37 karja ruutkilomeetril. Ehkki Eesti kohta käivad andmed on pisut puudulikud („Ulukiseire aruande“ järgi elab Eestis 25 karja), näitab see võrdlus siiski hundiasurkonna väga suurt tihedust Saksimaa liiduriigis.
Brandenburgi hundikarjade rohkus.
Veelgi rohkem hunte elutseb Brandenburgi liidumaal, kus populatsiooni kasv on olnud lausa plahvatuslik. Kui 2010/ 2011 aastal asustas liidumaad seireandmetel 1 kari, 4 paari, 1 üksikisend, siis 2017/2018 juba 26 karja ja 12 paari.
Baieri esindaja teatas oma liidumaal elutsevast kahest hundikarjast Tšehhi piiril ja veel kusagil) ja ühest paarist sõjaväepolügoonil. Aga mis on huvitav: juba praegu omavat kõikvõimalikud looduskasutusega seotud ühingud ja liidud tegutsemisplaane hundi ja saakloomade suhetest Saksmaal(Action plan Wolf), mis kõik on omavahel kooskõlastamata. Brandenburgi liidumaal, kus hunte on palju, ei ole nende mõju tihedale kabehirvepopulatsioonile märgatav. Märkus: ka Eestis ei ole täheldatud, et hunt oma praeguse arvukuse juures suudaks oluliselt sõraliste asurkondi mõjutada. Samas, kohaliku mufloniasurkonna on uusasukast kiskja praktiliselt hävitanud.
Hunt kui ohtliku parasiidi, põistang-paelussi (Echinococcus granulosus) levitaja. I
nimene on selle parasiidiliigi vaheperemees. Sellega nakatumine võib olla surmav. Hunt on üks peamisi lõpp-peremehi ja levitajaid. Ehhinokokkoos (nii seda tõbe nimetatakse) on üsna levinud mitmete väikerahvaste, näiteks inuiitide ja saamide seas. Ettekandja nimetas muuhulgas hunti biorelvaks väikerahvaste vaenamisel. Ta pidas silmas, et Brandenburgi liidumaa on Saksamaa rahvusvähemuse sorbide peamine asustusala ja nüüd olevat need parasiidi poolt ohustatud. See osa ettekandest oli ilmselt mõeldudki auditooriumis elevuse tekitamiseks. Küll aga juhtis ta tähelepanu väga ohtlikule asjaolule ja nimelt: parasiitide leviku kaasaaitajaks olevat karjakoerad, kelle ülesanne on lambaid huntide eest kaitsta. Neil on komme hundiekskrementidel püherdada ja niiviisi saada parasiitide levitajaks. Tema sõnul olevat karjakoerte veterinaarkontroll olematu. Sellest avaldusest tekkis suur vaidlus ja tüli. Keegi, kes tundis end olevat puudutatud sest süüdistusest, väitis, et tegelikult karjakoeri ikka kontrollitakse. Mina ei oska arvata, kel oli antud juhul õigus, aga potentsiaalseks ohuallikaks on karjakoerad päris kindlasti.
Hundid ohuallikana.
Soome esineja tõi rohkelt näiteid asulatesse ja ka pealinna Helsinkisse sattunud huntidest ja näitas asjakohaseid slaide, millel niisugused olukorrad dokumenteeritud. Ta hoiatas, et kui hundid kogevad, kuivõrd ohutud on inimesed, võivad sel olla ohtlikud tagajärjed. Seni, täpsemalt viimasel aastasajal, pole täie tervise juures hunt inimest ohustanud, aga teisalt: liik on olnud levinud alal, kus hunt on jahiulukite nimekirjas ja ta tunneb inimest. Hundisõbralikul Saksamaal on susi viibinud vaid umbes 20 aastat.
Siinjuures reklaamiksin raamatut „Kiskja koduaias“. Kel see huvitav raamat siiani lugemata, peaks selle vea parandama. Siis saab ta teada, kuidas ohutute puumade käitumine muutus pärast pikka eemalolekut oma kunagistesse elupaikadesse naastes. Neil hundiga samavõrra nunnudel olevustel läks mõnevõrra aega, enne kui nad mõistsid, et sõbralikud inimolendid ka söödavad on.
Sel ajal, kui teadlased oma konverentsi pidasid, oli hotelli väravate juurde kogunenud kaks väikest seltskonda loosungeid lehvitades ja omavahel arvamusi vahetades. Ühe seltskonna loosungid kutsusid üles hunti kaitsma, näiteks „Herdenschutz statt Wolfabschuss“ ehk tõlkes „karjakaitsmine hundilaskmise asemel“, teiste seisukoht oli vastupidine: näiteks „Sperrt die Wõlfe ein,nicht die Schafe!“ – „Pange hundid luku taha, mitte lambad!“.
Mina lõpetasin oma ettekande sõnadega: ajaloost võime õppida, et hundi arvukus võib ühiskonnas valitseva segaduse taustal ülikiiresti tõusta, aga sedagi, et liigi kahjustamine on mõõdutundetu küttimise teel vähemalt lokaalselt võimalik.
Tänapäeva Eesti on Euroopa kontekstis suhteliselt hundisõbralik maa: rahvastiku tihedus on Euroopa keskmisest madalam, metsasus suurem. Toidubaasi moodustavate uluksõraliste (põdra, punahirve, metskitse) arvukus on kõrge. Viimaste tekitatud metsakahjustuste probleemi lahendamisel on hunt jahimeestele pigem abiks. Metsseaasurkonna kollaps Aafrika seakatku tõttu ei ole (vähemalt esialgu) suurendanud koduloomade murdmist. Eesti elanikkonna suhtumine sellesse „konfliktsesse“ liiki on pigem positiivne. Peaaegu pool Eesti rahvast on seda meelt, et hundi arvukus siin ja praegu (ca 200 isendit kevadel, enne järglaste sündi) on aktsepteeritav ja seda peaks hoidma. Vaid marginaalne osa elanikkonnast toetab äärmuslikke meetmeid: „hävitada“ või siis „oluliselt suurendada“. Tõenäoliselt on soodsat suhtumist kujundanud võimalus hunte küttida ja saada riigipoolset kompensatsiooni huntide murtud kariloomade eest.
Tiit Randveer
