Mis sai armastatud hundipoisist, kes talvel Sindi paisust päästeti? Hundile veebruari lõpus paigaldatud GPS-kaelus, mis peaks kestma 12-14 kuud, ei edastanud juba pikemat aega signaali, kuid ühtegi märki sellest, et kaelus hakkaks rikki minema, varasemalt ei esinenud. Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna peaspetsialist Marko Kübarsepp, kes asja ka hundi uuel territooriumil uurimas käis, rääkis meile, et leidis märke vaid Sindi hundi kaaslase olemasolust. Kuigi Keskkonnainspektsioon uurib kadunud hundi juhtumit väärteomenetluse raames (Eestis ei ole salaküttimine kahjuks kriminaliseeritud), viitavad praegu kõik märgid, et armastatud hunt on suure tõenäosusega salakütitud.
Kuulus Sindi hunt pole aga erand. Tsiteerides Keskkonnaagentuuri möödunud aasta seirearuannet „Ulukiasurkondade seisund ja küttimissoovitus 2018“: „Illegaalne küttimine mõjutab jätkuvalt kohalikku hundiasurkonna arvukust ning produktsioonivõimet kohati vägagi olulisel määral ning kujutab endas juba väljakujunenud piirkondades süstemaatilist isendite likvideerimist. Leebed karistusmeetmed, ebapiisav järelevalve ning jahindusalaste rikkumiste menetlemise võimekus on põhjustanud olukorra, kus statistilises mõttes probleem puudub, kuid reaalsuses kerkib järjest enam esile.“
Ääretult kurb.
Järgneb zooloog ja jahimees Tiit Randveeri kommentaar:
Oli meil üks rahva poolt palavalt armastatud hunt. Samasugune kriimsilm nagu iga teinegi, aga juhuse tahtel sattus ta tähelepanu keskmesse. Kõik me teame, mis moel. Pärast külmast veest päästmist sätiti loomale kaela moodne instrument, mis tema edasist käekäiku salvestas ja teadlasi sellest informeeris. Kas ja kuivõrd see vidin hundinoorukit ka häiris ja sõbratari otsimisel mingit (olgu siis positiivset või negatiivset) mõju omas, ei oska arvata. Enne kadumist olla meie kangelast koos kaaslasega nähtud – ju siis kaeluse olemasolu poisi seksapiili oluliselt ei kahjustanud. Ehk isegi lisas?
Kuulus hunt varustas meie ulukiuurijaid päris korraliku infoga: lisandus teavet hundi päevas/nädalas/kuus läbitud teekonna pikkuse kohta. Kahju vaid, et koostöö nii lühikeseks jäi. Niipea kui susi ekraanilt kadus, oli osale Eesti rahvale a priori selge ka põhjus: vähimagi kahtluseta on selles süüdi jahimehed ehk salakütid. Need kaks inimrühma on muidugi erinevad, ehkki mingil määral kattuvad, aga sellest arusaamine nõuab internetitrollilt või poliitikult või kellelt iganes teatud IQ künnise ületamist. Inimesed on erinevad ja kõigile pole see jõukohane. See on umbes sama, et ka poiste ja tüdrukute erinevusest saadakse aru alles teatud vanuses, s.o. arenguastmes. Mis parata.
Ma ei tea, mis selle toreda hundipoisiga juhtus. Millegipärast küsiti minult arvamust ja (veelkord rõhutades, et ma ei tea) oleks ebaviisakas vastamata jätta. Minule teadaolevalt on hunt praegu nii siin kui ka Soomes, Rootsis, Norras, Saksamaal (ja küllap mujalgi) kõige olulisem, kohati ehk ainus illegaalse küttimise objekt. Miks küll, vääriks omaette artiklit. Seetõttu on tõenäoline, et ka meie „kangelase“ maine tee lõppes püssikuuli läbi. Mul on niisuguseks arvamuseks internetitrollide omaga võrreldes mitte kordades vaid suurusjärgus enam argumente, aga ometi ei väida ma, et just nii see juhtus.
Pole võimatu, et ta ajab oma hundiasju edasi ilma tülika kaelakeeta. Nii ma vähemalt loodan.
Vaata ka Marko Kübarsepa intervjuud saatele "Ringvaade".
Laura Kiiroja
