Harilik vahustaja ehk käosülglane Philaenus spumarius
Praegusel ajal ei saa lillenoppijale käosülglaste tegevusjäljed kuidagi moodi märkamata jääda.
Kui vahustaja vastne on munast koorunud asub „uus ilmakodanik“ loomulikult toituma. Aga uurime sellist „süljelirtsu“ veidi lähemalt.
„Süljelirtsu“ sees on kollakasroheline, umbes poole sentimeetrine pikkune pehme kehaga tsikaadide sugulane.
Vastne on oma tugeva imikärsa taimevarde surunud, et taimemahla kätte saada. Mööda tema keha nõrgub läbiseedunud, seebivee sarnast suhkrurikast eritist. „Seebivee“ ajab vahule mutukas oma kõhul paiknevate hingamisavade kaudu õhku pumbates. Nutikas kaitsemehhanism oma vaenlaste vastu – kes see sülge ikka näppima läheb?
Vahustaja valmik võib olla nii musta, kui helekollast värvi ja tal on lendamiseks tiivad ning hüppamiseks tugevad tagajalad. Ega me teda naljalt ei näe. Vahustajal on lisaks kahele silmale ka kaks liitsilma. Alalhoidlik ja ettevaatlik tegelane eriti endale kedagi lähedale lasta ei soovi.
Septembris muneb vahustaja taimevartele oma kollased, oranshi tipuga munad. Kevadel, kui ilmad juba soojad kordub kõik nagu juba eelpool kirjeldatud.