Räägin teile ühe saladuse välja – murakad on rabades valmis. Ehk küll veel mitte päris mädapead, aga ilusad punased nupukesed küll. Kes sel nädalavahetusel rappa ei lähe, see murakat ei saa.
Tänavu on murakad sooelaniku Aivar Ruukeli sõnul raba äärtes, laugaste vahele pole neid mõtet otsima minna. Põhjus ilmselt selles, et mai lõpus oli meil öödes üksjagu külma, mis rabamuraka õied lagedal ära näpistas. Madalate männijässide vahel oli valgetel murakaõitel üksjagu õnne, nii et korvitäie ikka saab korjata. Kui just eelmine korjaja pole teie ees läinud. Ja muraka – selle Eesti ühe kalleima marja puhul kehtib põhimõte, kes ees see mees.
Murakas on väike armas taimeke, viie kroonlehega valge roosõieline. Õitseb ta keset öökülmi nii salaja ära, et me tema õisi tavaliselt ei näegi, sel ajal me rabas tavaliselt ei käi. Aga lehti näeme rabas sookailude kõrval sageli, need on sügavrohelised, otsekui kurruliselt kokku volditud lehekesed, mida kaks-kolm ühe varre kohta, mis salapärase turbapinnas vonkleva risoomi otsas.
Murakas pole sugugi sooneutraalne, tal on nii isas- kui ka emasõied. Ja kui omavahelise armastuse ja tolmuvahetusega kõik hästi läheb, siis on juuli keskpaigaks viie tugeva tupplehe sees arenenud pealt punane, altpoolt kollakam, lihakas koguluuvili. Vili paisub aina suuremaks, kuni tupplehed allapoole lonti vajuvad ja siis kõrgub varre otsas pehme mädapea – nii nimetas vanarahvas valminud vilju. Just neid me rappa jooksma tormame, sest murakamoosist paremat ei ole.
Murakaid tuleb korjata pidevalt ringi liikudes. Mu ema ütleb, et kui jõhvikaid saab korjata rahulikult maas kükitades, siis muraka järel peab jooksma.
Osavamad jooksevad pärast koju kümneliitrise pangega, aga enamasti ei küündi kogus üle paari liitri. Ma ise Eestis eriti murakaid korjata ei armasta, sest nii nagu mustikaid korjates on iga lehe all sääsk, nii tuleb iga korjatud muraka kohta üks parmuhammustus.
Ja veel, ärge murakate puhastamisel tuppesid minema visake. Kuivatage need ja neist saab väga maitsva tee.
