Aedvaak

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Nädala alguses küsisin uue ravimtaimeraamatu kirjutamise abi botaanik Tiina Elvistolt ja muuhulgas läks jutt ka sellele, et milline on praegune hitt-taim. Ja Tiina vastus oli veidi ootamatu: “Moes on suure lillemustriga kangad!” Et noored inimesed on valmis nõukogude aja kaunist õiekangast rõivaid ümber õmblema.

Arujumikas ja pajuvaak ( www.loodusemees.ee )

Aga siis rääkis ta mulle, et Looduskaitseseltsi kokkutulekul Vigalas küsisid inimesed kõige rohkem lillade jumikate vahel õitsevate pajuvaakide kohta. Need jäävat praegu looduses kõige enam silma.

Pajuvaak on kollase õiega korvõieline, mis särab tõesti tee äärtes nagu päike. Ja ega ma temast muud rääkida oskagi, et selle põlvepikkuse taime lehed on suhteliselt peenikesed ja veel peenemad on tema kollased keelõied, mis hoiavad rõõmsalt harali, mitte nii nagu võilillel tihedalt koos.

Aedvaak ( www.loodusemees.ee )

Küll on mul olnud aastatepikkune püsisuhe pajuvaagi suguvenna aedvaagiga, mida mõnel pool imerohuks peetakse. Aedvaagipuhma oli istutanud meie peipsiäärsesse aeda ilmselt keegi ennesõjaaegne inimene, just vanemal ajal kasvas see igas taluaias.

Aedvaak on oma metsikust suguvennast poole kõrgem, heas mullas kasvas ta mul isegi üle pea. Õisikki on poole suurem ja lehed veidi rulljalt ümber tugeva varre. Ja lehekodariku lehed vahel kuni poole meetri pikkused ja laiad lehvivad. Ja veel üks omadus on tal, ta on juurejuppidega usin paljuneja.

Piisas vaid kui traktor ühe taime kord aias laiali kündis ja meil oli terve aed teda täis.

Aedvaagi kolmeaastast juurt peetakse heaks köharohuks ja abi saab temast ka neeruhaiguste puhul.

Aga kordagi ei teinud ma oma aiasõbrast tinktuuri, vaid nautisin tema ilu ja ilus oli ta tõesti. Eriti meie pruuniks parkinud valgete akendega maja otsaseina kõrval. Nii ilus, et möödasõitvad turistid alalõpmata kinni pidasid ja palusid luba seda lillekest pildistada.

Otsige ta vanaemade aedadest üles ja tooge oma aeda.