Detsembri esimene nädal. Kiilasjää

Postitas Looduskalender - E, 02.12.2019 - 10.10
Autorid

Kirjutas, pildistas ja Kuku raadio Ökoskoobis luges Kristel Vilbaste

Sisu

Klaasisadu taevast ehmatas vist eelmisel nädalal igaüht. Ega enne seda uskuda tahtnud, kui külili maas. Armas oli vaadata ka koera, kellele ilmateenistus jäite maha sadamisest teada ei andnud ja kes hommikul suure hooga õue tormas ja siis küüntest pidurite abil teele pika pidurdusjälje jättis. Aga loomadele oli hetkega selge, millega tegu ja kuidas hiljem ettevaatlikult jalgu sättida.

Õigupoolest oligi ju tõeliselt libe vaid inimeste poolt lihvitud teedel, mujal, murupinnal ja karjamaadel oli libedust vähem, metsa alla seda kohati ei jagunudki. Kui, siis rippus puuseenel küljes pikk libe nina ja lodjapuul punasust peegeldav purikas. Aga karjamaa serva ohakad olid kristallehteis, nii kaunis, mida ükski kujur järgi teha ei oska.

Tammetsôôr

Tammetsôôr

Eelmisel nädala õueretkedest kõige lummavam oli käik maakoju. Ma ei ole varem kunagi nii tugevalt seal käies tundnud, et keegi mind pidevalt jälgib. Tormi langetatud põlispuud lamasid rahulikult maas ja otsekui ootasid midagi. Kas tuisuvilet, mis hetkega neile valge teki peale veaks? Või olid need Tammetsõõri tammede sammaldunud silmad, mille mütsituttide küljes pikad annipaelad, kuljused nende otsas kõlisemas.

Või see rähnipoiss, kes ennastunustavalt haavaoksal trummeldas, püüdes meelerännul leida endasuguseid. Keegi ei taha ses külmkõleduses olla nii üksi. Või see ärev tihaseparv, kelle tiiva all lahkuvate hingede rutakus kutsuda koputusega kaasa veel need hinged, kel tänavu teiseilma tee ees. Kõigest sellest hoolimata sügav ootuserahu, selline, mis sunnib sind tarduma, kükitama ohvrikivi kõrvale ja lugema selle andide järgi möödunud nädala käijate mureraamatut ja unistuste ilu.

Kave läte
Kave läte

Aga hoopis teistsugune oli käik Kave lättele Kavilda ürgorus. Kui mujal kaanetab külmus veesilmi, siis allikapaigad on need, mis õhkavad soojust meie südametesse. Vesi allikas jääb terveks talveks üle viie kraadi, kandes rõõmsalt sulisedes maapõue sooja pikki ojapõhja. Aga see soojus oli äratanud oma lähedusse talvetukkumisse pugenud konnad ja allikapõhjas lebas kurvalt, sinakas kõht ülespoole, üks rabakonnaisand, kes kevadel enam oma mulksuvat laulu ei löö. Eks need betoonrakked allikatel on omamoodi lõksud ka loomadele.

Aga tõin sealt allikalt vett oma silmade pesemiseks ja pean tunnistama, et kas oli veidi abi ka konnahingel, aga mu arvutikuivuses vaevlevatele silmadele on sest pühast allikaveest tunduvalt abi olnud.

Aga looduses on praegu üksjagu vähem vaadata küll, linde lihtsalt pole näha. Ainult need kuuldud kohtumised rähnide, tihaste ja kakukestega.

Vaatama panevad end ka need mutimullahunnikud, mis öö jooksul ootamatult käigurajale kerkinud, neid tuleb ja tuleb aina juurde, sest maa pole veel korralikult külmunud, mis tähendab, et sadavad lumehanged püsivalt veel maha ei jää.

Vend Enn Vilbaste rääkis, et Pärnumaal tuleb heinapalle kergitades kohati veel välja isegi vihmausse. Aga ümber heinapallide askeldavad heinamaadel metskitsed, kes juba parajatesse kümnekonna liikmelistesse karjadesse kogunenud.

Aga põtru jätkuvalt näha ei ole, kas on aina paljunev hirvede populatsioon neid siin-seal välja tõrjuma hakanud?

Ja et talv on siiski veel taevas, seda kinnitavad ka mitmel pool kohatud karumõmmikud. Aga looduse jäljeraamatut oli eelmisel nädalal raske lugeda, sest polnud poritahvlit ega lumepaberit maas.

Mis tuleb ja mis tulemata jääb, selle kohta ei oskaks vist praegu isegi meie kõige kuulsamad kaduvikku läinud ilmatargad arvata.

Vanarahvas ütles nii: mart matab, kadri katab, andres harutab, nigul needib kinni. Andresepäev oli 30. novembril, sellest on veel nädal nigulapäevani 6. detsembril, reedeks peaks seega vetele ja soodele kindel kaas peale saama.

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.