Kirjutas ja Kuku raadios luges Kristel Vilbaste
Paar nädalat tagasi helistas mulle Gennadi Skromnov ja ütles, et kas tead, Looduskalender.ee saab 28. veebruaril 15-aastaseks. Hüüdsin rõõmsalt vastu: “Pidu!” Aga olulisem, kui sellistel tähtpäevadel pidu pidada, on teha vahekokkuvõtteid.
Ma ei tea, millega seostub inimestel sõna “looduskalender”, vanemal põlvel kindlasti nende mustvalgete seinakalendritega, milles imeilusad loodusvaated ja põnevaid lugusid meie looduses. Noorematele sähvab kindlasti meelde mõnu huvitav juhtum looduskaameratest, eelkõige see hiljutine hülgepoja sünd otse kaamera ees. Miski, mis liigutab ja loodusest erilise loo pildina jutustab.
Minu jaoks on see eriline portaal looduse ja inimese vahel. 2005. aasta suvel olen looduskalendri tegemistest kirjutanud: “Juba mitmendat kuud kutsub hundikäpajälg ülipopulaarses ilmateadete portaalis ilm.ee avama Looduskalendrit. Mis on Looduskalender? See on paik, mis pidevalt muutub – ikka on midagi looduses uut sündinud ja juhtumas – küll puhkeb õide pärnapuu või vilgub esimest korda jaaniuss“.
Miks tasub heita pilk Looduskalendrisse? Et mitte uppuda argisesse kontorirutiini. Igal aastaajal hargnevad meie ümber looduses seniolematud ja kordumatud lood. Nende jälgimine algul arvutis ja miks mitte hiljem ka vahetult looduses, lisavad uut väge ja kordumatust ka meie mõtetesse ja igapäevatöösse.
Looduskalendrit teevad looduseinimesed oma rõõmuks, on ju hea teada saada, kus on kevad juba täies hoos või millal sügisemärgid õue ilmuvad.”
Küsisin nüüd 15 aastat hiljem Gennadi Skromnovilt, miks selline portaal sündis. Ta ütleb, et loodus on tema jaoks oluline ja midagi taolist tollal veel maailmas ei olnud. Nad olid ilm.ee-s juba selleks ajaks koos Maret Saarega teinud nädalakokkuvõtet loodusest – nii öelda katseajana. Ja külastatavus ütles, et looduseasjadest võiks sündida omaette lehekülg, kus lisaks tekstidele ilmuksid igal päeval ka Arne Aderi loodusfotod just sellest kuupäevast läbi aastate.
Looduskalender.ee oli ka esimene, kes edastas pilti otse metsast. Õnneliku juhuse läbi said nad oma kasutusse ühe vana kasiino veebikaamera, mis hakkas edastama otsepilti Otepäält talviselt linnutoidulaualt. Edasi tuli juba mõte Urmas Sellisel, et selle kaamera võiks suvel paigutada must-toonekurgede pessa.
Eenet, Urmas Leti abil tagas tolle aja kohta suurepärase ühenduse. Looduskalendri kaamerate pilt jooksis otse kõige kaugemast metsakolkast ja see oli tolle aja kohta tavatu. Üksikud hangitud veebikaamerad olid algusaastatel pidevas kasutuses, nii näiteks viidi suvel kotkaste pesaelu jälginud kaamera talveks metssigade toitmisplatsile. Tänaseks toimib kaamerapildi edastamine juba läbi heade koostööpartnerite võrgustiku.
Läbi kaamerasilma on saanud jälgida must-toonekurgede, öösorri, rasvatihase, kuldnoka, kodukaku, kassikaku, suur- ja väike-konnakotka, merikotka, kalakotka ja haigrute pesaelu, jälgida talilindude askeldamist ja kahlajaid, piiluda hallhülgeid, metssigu, hirvi, ilveseid, kopraid, karu, šaakaleid ja nahkhiiri ning isegi seda, kuidas koevad jõeforellid…
Üsna kiiresti hakati meie metselukaid läbi kaamerasilma jälgima kõikjalt maailmast. Isegi Venemaal tohutus tiraažis ilmuv Komsomolskaja Pravda kirjutas, et Vene kontorites on täielik hullumaja, kõik töötajad vaatavad pidevalt seakaamerat. Asi läks seal isegi niikaugele, et telliti artikkel ka psühholoogilt, kes kirjutas, et inimestel on vaja sellist võimalust, kus filmil pole stsenaariumi ja alati võib midagi juhtuda.
Ja juhtunud on aastate jooksul nii häid kui halbu asju. Me oleme kaasa elanud linnupoegade sünnile ja ka peresisesele kannibalismile. Kord tuli isegi kaamera välja lülitada, kui põdranoorukid läbi jää vajusid, mis küll pildiväliselt õnnelikult lõppes.
Eeneti statistika näitas, et juba kümnekonna aasta eest külastasid looduskalendrit inimesed 186 riigist. Looduskalendri rahvusvaheline foorum tegutseb juba tosin aastat ja nende igapäevastel sissekannetel on hea pilk peal hoida.
Looduskalendrit on alati kiidetud, see on inimeste jaoks üdini positiivne asi. On teada, et paljud isad kasvatavad sellega oma lapsi. Lastega üksi koju jäädes ei loeta raamatuid, vaid vaadatakse, mis metsas toimub. Lisaks kaameratele on portaalist palju põnevat siiski ka lugeda. Igal aastal kirjutatakse aasta loomadest-taimedest. Kogu aja on fenoloogilisi vaatlusi Jõgevalt igal nädalal edastanud Vello Keppart. Ka minu nädalakokkuvõtted, mis lehtedes või raadios ilmunud, on seal alati üleval.
Mis edasi? Praegusele talilinnukaamerale, hülgekaamerale ja nahkhiirekaamerale lisandub kindlasti suvel midagi põnevat, mis see on, seda ei saa ette öelda, sest loodus on ettearvamatu.
Edu Looduskalendri tegemistesse! „Kui Looduskalender saab 25-aastaseks, siis peame pidu ka“ ütleb Gennadi Skromnov.
