Praegusel kutsikahooajal on vahva meelde tuletada, et hundid pole mitte ainult imelised lapsevanemad, vaid ka tänulikud lapsed. Karjaliikmed aitavad üksteist. Ka vanade ja haigete eest hoolitsetakse.
Aeg-ajalt jäävad ikka kõlama väited justkui hundid murraksid kõik oma haiged ja vanad pereliikmed maha. Päris nii see siiski pole. On küll olukordi, kus karjaliikmed on omavahel pikemat aega nii kapitaalselt tülis, et see päädib lõpuks kas ühe karjaliikme karjast lahkumisega või harvemal juhul surmaga, kuid kedagi pelgalt haiguse või vanaduse tõttu maha ei murta. Tõsi, kui juhtloom on juba kaunis eakas ning ei suuda noorema ja ambitsioonika karjaliikme väljakutsetele enam vastu hakata, siis ta kas astub karjahierarhias eest ära, lahkub karjast või kakleb, hambad ristis, kuni valusa kaotuse või halvimal juhul surmani. Aga kui võimumängud saavad mängitud ja rollid selgeks, siis on hundid tuntud selle poolest, et nad oskavad oma vanakeste eest hästi hoolitseda.
Siin BBC videos on näha, kuidas vanahundil (antud juhul vanaemal) on karjas elamisest palju abi. Ise ta oma kulunud hammastega merilõvi nahast enam läbi ei hammustaks. Nooremad karjaliikmed teevad selle raske töö tema eest ära ning vanaema saab hiljem süüa pehmet liha. Ka suure saaklooma murdmine käiks vanahundile üle jõu ning pelgalt hiirtest ei elatuks ükski hunt. Utah osariigi ülikooli professor Dan MacNulty tiimi poolt Yellowstone’i rahvuspargis (USA) läbiviidud teadusuuring näitas, et hundikarja kõige paremad jahtijad on kaheaastased hundid, sest nemad on oma füüsilise vormi tipus. Strateegiliste oskuste poolest jääksid nad muidugi kogenud täiskasvanutele alla, kuid füüsiliselt on nad parimad. Õnneks jätkub suurest saakloomast süüa kogu karjale ning kitsid ei olda kellegi suhtes. Tuleb vaid kannatlikult oma järge oodata. Seetõttu ongi näiteks kärntõves või vigastatud huntidel ning vanadel huntidel suures karjas elades oluliselt paremad väljavaated tervenemiseks ja ellujäämiseks kui vaid paarilisega või üksi elades.
Loo allika leiab siit.
Laura Kiiroja
