Ohverdamisest

Postitas Looduskalender - L, 22.08.2020 - 14.14
Autorid

Kirjutas, pildistas ja Kuku raadios luges Kristel Vilbaste

Sisu

Kuu alguse poole sattusin Mihkli talumuuseumi kutsel allikateretkele Lääne-Saaremaale. Rääkima allikate pühadusest ja käima kolmel Saaremaa kuulsamal allikal – Kõrgema võluallikal, Pühatu allikal ja Odalätsi allikal.

Kaali järv 9. augustil

Kaali järv 9. augustil

Põnev oli Tartust kohale minnes vaadata üle ka Eestimaa üks kõige kuulsam paik – Kaali järv. Kaalisse olevat lennanud meie kõige pühamast paigast Ebavere mäelt tulejutina eestlaste muinasjumalus Tharapita. Nii on kirjeldanud rahvasuu meteoriidi kukkumist. Ja kuigi nõukogude aja lõpus püüti Kaali järve uuringuteks tühjaks pumbata, siis ei saanud asjast tollal asja, sest vett valgus viletsate pumpade tõttu aina ja aina peale. Nüüd on viimaste aastate põuad ja soojad talved teinud oma töö. Kaali järv oli augusti esimeseks kümnendiks peaaegu olematuks kahanenud, nii et mudases loigus hüpasid muda mööda ringi kogred nagu mõnes kõrbefilmis. Kaalis vee põud ennustab ka paljude Saaremaa allikate tühjust. Nii ei olnud vett peaaegu üldes Sõrve sääre keskosas Viieristil asuvas Kõrgema allikas ja ka parima tahtmise juures poleks siit saanud kuulsat võluvett ehk silmaravi vett viia, sest allesjäänud vesi haises juba kergelt.

Kõrgema allikas Sõrves

Kõrgema allikas Sõrves

Aga küllap sügisesed vihmavalangud äratavad ka allika elule ja annavad jõudu allika lähedal kuuskede otsa roninud luuderohule, mis soojade talvede tulemusel on juba nelja meetri kõrgusele roninud ja meie põhjamaises kliimas nüüd ka õitsevad.

Pühatu allikas

Pühatu allikas

Pühatu allikas oli aga vett täis ja sealt algav jõgi kasvatab saarlastele maitsvaid kalu ja vähke Pähkla kalakasvatuses. Allikas on üsna Saaremaa pealinna lähedal ja oma ilu poolest pole talle võrdväärset kogu Eestis. Küllap olete näinud temast sügavrohelisi pilte kõikjal, kus allikatest räägitakse. Ja võib olla, et ta on meie kõige sügavam allikas Endla kaitsealal asuva Sopa allika asemel, sest 1974ndal aastal mõõdetud 4,8-t meetrit pole keegi enam kätte saanud. Aga Pühatu sügavus on kindlasti üle 3 meetri ja ka rahvajuttudes räägitakse tema põhjatusest ja mõõduköite ulatumisest teisele poole maakera.

Aga sel korral tahaksin ma rääkida eelkõige Odalätsi allikast, mis sel suvel ka suhteliselt veevaene.

Miks olen ma püüdnud rääkida Eestis võimalikult palju erinevatest allikatest. Ikka selleks, et meil ei kujuneks mõnest allikast turistilõks, kuhu minnakse kokku tohutute hordidena. Et oleks rohkem tuntud paiku. Ja kuigi Odalätsi on mandrirahva jaoks tõelises maailma otsas, leiab siia tee siiski peaaegu iga Saaremaale turismireisile tulnu. Sest nad ongi ilusad, imeilusad ja liivast väljakeevate allikapaikade ja ümbritseva männimetsaga ka veidi müstilised. Mis lahing siin omal ajal mandrilt tulnud vanade paganate ja Saaremaa vägimehe Tõllu vahel käis võib aimata ainult rahvajuttudest. Igal juhul kaotanud paganad siin oma odad ja Tõll peksnud nad Undva ninal meresse, kus nende kondid veel siiani meres klobisevad.

Aga nüüd, kus enamik allikale tulnuist enam muistseid lugusid ei tea ja isegi Muhu männi kändki, mille juures vana kuulus nõid Muhu Mari elas, olematuks on saanud, otsivad külastajad rituaale. Kuuldud on soovimündi viskamisest keevasse allikavette ning silmade pesemisest ja ravitoimest, aga meil on ka midagi uut. Pole mina hinnangu andja, kas ida poolt tulnud paelade riputamise komme sobib meie pühapaikadesse. See on ikka igaühe enda hinges ja käes, aga üks asi häirib mind tõsiselt. Olen oma maakodu maadel asuvast Tammetsõõri hiiepaigast puuokstelt ära korjanud mängumaade käepaelu ja puud soonivaid patsikumme, aga minu mõõt sai sel kevadel täis siis, kui puule riputati ka sinine kummikinnas. Viisin ta muidugi sealt ära, aga hirmuga, sest igaüks teab praegu, mis tähendus on kummikindal.

Odalätsi allikas

Odalätsi allikas

Aga Odalätsi allika juures ei olnud kuuseokstel mitte üks kinnas, vaid terve trobikond, neid oli valgeid lateksist ja siniseid säravaid.

Eks Saaremaale jättis koroonakevad ka kõige tugevama jälje, aga ikkagi, miks riputada puu otsa võimalik et nakkust levitavaid kindaid? Mida sellelt loodetakse, et annad nii haiguse kellegile teisele ära? Kasvõi vanapaganale või Tõllule? Või teisele kaaskodanikule? Meil on mandril üks allikas, mille pärimusloos on räägitud, et sealt ka tuberkuloosi võib saada. Eks ikka kohtumistel allikal või siis allikale jäetud andide läbi.

Aga ma siiski arvan, et kummikinnas pühapaika ei sobi. Me läheme end sinna ravima ja hingelt terveks saama, aga mitte kellegi taskupõhjast leitud ohtlikke ja näotute ohvriandide vahele seiklema. Ohvriand või kahi tähendab siiski seda, et annad endast ära midagi sellist, millest sul tõesti kahju on – kummikinnas, näomask või tühi õllepurk seda kindlasti ei ole.

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.