Hundikutsikas Saksamaal Wildenburgi loomapargis, kus autor hunte sotsialiseeris.
Foto:Diana Grandmaire
Hundikutsikate suremus on harilikult päris kõrge. Kui pesakonnast tähistab oma esimest sünnipäeva 50% möödunud aastal sündinud kutsikatest, on tegu üsna tavalise aastaga.
Ameerikas Minnesota osariigis elavatel huntidel oli 2019. aasta aga eriti nukker. Nimelt arvutasid Voyageurs´i rahvuspargi hundiuurijad, et 2019. aastal sündinud kutsikatest püsis 2020. aasta jaanuarini elus parima stsenaariumi korral 24%, suurema tõenäosusega aga siiski vaid 10-15% kutsikatest. Need arvutused tehti kuue hundikarja baasil. Kolmes karjas ei jäänud ükski kutsikas ellu ning kahes karjas jäi jaanuarini ellu vaid üks järglane.Kutsikate kõrge suremus oli kindlasti ka üks peamistest põhjustest, miks 2020. aasta keskmise karjasuuruse ja populatsiooni arvukuse näitajad drastiliselt langesid. Keskmine hundikarja suurus Voyageurs´i maastikel oli sel aastal vaid 2,9 hunti, mis on 37% väiksem kui möödunud aastal. Võrdluseks: aastatel 1976-2019 on keskmine karjasuurus olnud 4,5-5 isendit karja kohta. Ühtlasi vähenes ka üldine hundipopulatsioon 30%.
Foto: Voyageurs Wolf Project
Kutsikate kõrge suremuse põhjused ei ole selged. Tavaliselt on selleks nälg või haigus. Vähemalt ühe karja kutsikad võisid tõesti nälja tõttu hukkuda, arvestades kui väikesed nad suve lõpus olid. Üldiselt aga oli rahvuspargis saakloomade (sh metskitsede, põtrade, kobraste ja jäneste) arvukus sarnane eelneva aastaga. Seega tundub toidubaasi vähenemine olevat vähetõenäoline faktor. Haiguste kohta pole teadlastel aga järelduste tegemiseks piisavalt informatsiooni. Kõige tõenäolisem on, et tegu on erinevate põhjuste ühele aastale kokkulangemisega: ilmselt surid mõned kutsikad nälja, teised haiguse, kolmandad kiskluse tagajärjel jne. Selline asjade käik on looduses laialt levinud. Kaitstud pole selle eest ka meie oma hundid.
Laura Kiiroja
Allikas: Voyageurs Wolf Project
