Video salvestas Ahto Täpsi
Foto Arne Ader
Hallõgija Lanius excubitor
Talveks võib meile jääda koos põhja- ja kirdepoolt saabunud talvitajatega kuni tuhatkond lindu ja kohata võime neid sel ajal suurematel põllu- või teistel lagealadel. Saaki luuravat hallõgijat on tõenäoline märgata, kas põlluveere aia- või elektripostil, aga harvemini traatidel ja ka raagus puu ladvas võib väike, umbes rästa suurune väike röövel tähelepanuta jääda. Saaklinde ja loomi eristab hallõgija veerand kilomeetri kauguselt ja ega ta inimestki endale lähedale lasta ei taha vaid peab vaatlejaga parajat vahemaad.
Tuhkhalli seljasulestiku ja valkja alapoolega ei torka hallõgija just eriliselt silma - röövlinnule tuleb see muidugi kasuks. Valgete külgsulgedega saba tundub pikana, seda märkab ka videost. Hallõgija pealae sulestik on kehakarva, silmadel must „röövlimask“ ja musta, hambakestega noka ots on röövlinnule kohaselt konksus.
Hallõgija talvine toitumisala on suur. Lennult jahitakse väljadel, aga ka roostikes väiksemaid värvulisi ja kui nälg kimbutama kipub tullakse saaki otsima lindude toidulaudade lähikonda. Tänavuse lumerikka talvega toimetavad pisinärilised lumikatte all ja üks oluline toitumisallikas on seega puudu.
Aga kuni kolmveerand sada grammi kaaluva hallõgija saakloomadeks võivad sattuda ka nirk ja rott, kes hukatakse pärast tabamist maapinnal mitmete nokalöökidega.
Väiksem saak surutakse mõne puu või põõsa oksaharude vahele vahel mõne terava põõsaoga või oksa otsa sest sellised on väikese röövli jaoks mugavad lauakombed.
Hallõgija ( www.loodusemees.ee )
Hallõgija vaatlused: LINK
