Öeldakse, et 2020. aasta oli loodushuviliste seas tavapärasest viljakam, sest pandeemia andis võimaluse looduses rohkem aega veeta ning seal toimuvat veelgi tähelepanelikumalt jälgida. Valgevene Naliboki metsaelul hoiti silma peal erilise põhjalikkusega. Filmilindile sai möödunud hooaja hundipõlvkonna sirgumine kevadest sügiseni!
15 minutit fantastilisi kaadreid pakub haruldaselt intiimse vaate hundipere kasvamise protsessi. Video algul näeme, kuidas hundiema enne poegimist uru valmis kaevab. Urg peab asuma veekogu läheduses, et värskel mammal oleks hõlbus keelt kastmas käia. Kuid saladuseks ei jää ka võsavillemite titetoa siseruumid. Vaatleja on kaameraga urgu lausa sisse läinud! Vanemloomad on kahejalgse kutsumata külalise visiidi ajal muidugi eemal. Erinevalt näiteks karudest on huntidel inimhirm siiski tugevam. Ega’s ilmaasjata peeta kriimsilmi põhjapoolkera kõige pelglikemateks loomadeks!
Video kajastab peaaegu kõik hundipere elus tähtsa. Vanemad on ametis toiduhankimise ja territooriumi märgistamisega. Kusjuures 6. minuti paiku on kenasti näha, kuidas territooriumi märgistamisel tõstab jalga ka emahunt. See ei ole sugugi ainult isahuntidele omane käitumine. Küll aga on hundikoodeksis sätestatud, et urineerides tõstavad jalga ainult juhthundid… heal juhul veel mõni eriti enesekindel ja peatselt kodukarjast lahkumiseks valmis järglane, kuid see on pigem erand.
Millega tegelevad aga kutsikad? Lastele kohaselt ikka lõputu mängimisega ning ümbruskonna uudistamisega. Uudistamine toimub pisikestel muidugi hammastega. Kõik tuleb ära maitsta, olgu selleks ökotunneli roostes raudtalad või pesakonnakaaslase kõrv. Pidev õppimine ja hullamine hoiab hundilapsed hõivatuna. Vaevu jääb aega tüütuid kärbseid ja sääski nina pealt minema ajada!
Ilus on näha, kuidas kevadel sündinud pisikestest koopaelanikest sirguvad sügiseks pöörased loikamid, kes oma vanematele kasvult enam palju alla ei jää. Tõepoolest - ilus.
Laura Kiiroja
