USAs Indiana osariigis asuva Wolf Park loomapargi sotsialiseeritud hundid, kellel me ikka aeg-ajalt silma peal oleme hoidnud, on taas teadusesse panustanud. Seekord aitasid nad Tomski Riikliku Ülikooli (Venemaa) teadlasel Roberto Cazzolla Gattil ja tema kolleegidel leida tunnistust selle kohta, et ka huntidel on eneseteadlikkus.
Juba viimased 50 aastat on loomade mõttemaailma uurinud teadlased püüdnud leida vastust küsimusele, millised loomad on võimelised eneseteadvuseks. Loom, kes teeb vahet “enesel” ja “teisel”, võib suure tõenäosusega olla võimeline veelgi keerukamateks kognitiivseteks oskusteks, sh empaatiavõimeks.
Seni on aga eneseteadlikkuse testi veenvalt läbinud vaid inimahvid, kuigi ka üks elevant ja kaks delfiini said päris hästi hakkama. Lisaks on mõne kala- ja linnuliigi ning ka sipelgate puhul jõutud mõningaste (mitte küll lõpuni veenvate) tõenditeni. Miks nii kesised tulemused? Kas tõesti on nii vähestel loomadel eneseteadvus?
Nüüdseks on aru saadud, et viga oli testi disainis. Nimelt kasutati seni nn peegeltesti, kus otsiti tõestust selle kohta, et loom tunneb ennast peeglist ära. Tõestuseks võiks olla näiteks see, et loom, nähes enda peegelpilti, katsub märki, mille eksperimendi läbiviija tema kehale pani. See test oli aga loodud inimese perspektiivist lähtuvalt ning andis tugeva eelise liikidele, kelle primaarseks meeleks on nägemismeel, ning kelle jäsemed võimaldavad neil eri kehaosadele viidata. Niisugune test ei annaks lootustki näiteks koerlastele, kelle tajumaailm on ju eeskätt lõhnapõhine.
Sestap kujundas Cazzolla Gatti olfaktoorse eneseteadlikkuse testi, mida 2016. aastal ka üsna lootustandvalt koerte peal katsetas. Möödunud oktoobris avaldas ta aga uue ja täielikuma uurimistöö tulemused huntide eneseteadlikkusest. Eksperimendis osalesid neli Wolf Parki hunti, kellele anti suvalises järjekorras nuusutada iseenda, tuttava hundi, võõra hundi ja võõra koera uriini. “Märgina” kasutati mõnele uriiniproovile lisatud aniisiõli. Seejuures mõõdeti, kui kaua hunt iga uriiniproovi uudistab.
Selgus, et:
-
hundid veetsid palju rohkem aega, nuusutades enda aniisiõliga märgistatud uriini kui enda märgistamata uriini.
-
hundid uudistasid võrdse huviga enda aniisiõliga märgistatud uriini ja tuttava hundi aniisiõliga märgistatud uriini.
-
kõik hundid veetsid rohkem aega võõraste loomade uriini nuusutades kui enda või tuttava hundi uriini nuusutades, olgu need siis märgistatud või märgistamata.
-
hundid veetsid oluliselt vähem aega iseenda lõhna nuusutades kui võõraste huntide lõhna nuusutades.
-
hundid olid alati rohkem huvitatud oma tuttava partneri aniisiõliga märgistatud lõhna nuusutamisest kui iseenda või tuttava partneri märgistamata lõhnade nuusutamisest. Seejuures ainult aniisiõli nuusutamisest hundid kuigi huvitatud polnud - järelikult polnud uudsus ainus huvi tekitav tegur. Pigem tundus, et neid paelus, mis nende partneri lõhnaga juhtunud oli.
Lisaks nuusutamiseks kulunud ajale, mõõdeti ka lõhnas püherdamise käitumist. Tegemist on enamikele koeraomanikelegi tuttava käitumisega, mille üks eeldatavatest funktsioonidest on informatsiooni edastamine teistele karjaliikmetele. Kui hunt üksi maastikul ringi seigeldes leiab miskit põnevat (nt põdrakorjuse), siis selles püherdades saab ta hiljem lõhna abil ülejäänud karjale oma avastusest teada anda.
Eksperimendis osalenud hundid ei püherdanud kunagi iseenda märgistamata uriinis. Küll aga püherdas enamik hunte enda aniisiõliga märgistatud uriinis. Seda käitumist võib võrrelda peegeltestis enda kehale pandud märgise katsumisega.
Kokkuvõttes näitavad uuringu tulemused, et hundid mõistavad suurepäraselt “mina” ja “sina” erinevust ning suudavad vahet teha ka sellel, mis on “minu” ning mis on “sinu”, mis on “tuttav” ja mis on “võõras”. Nad on teadlikud iseendast ning võimelised kasutama enda kogemusi mõistmaks teiste võrreldavaid kogemusi.
Loodetavasti on see uuring innustuseks teistelegi loomade kognitiivseid võimeid uurivatele teadlastele - et ka nemad loobuks inimkesksetest visuaalsele enese äratundmisele rajatud testidest ning töötaks välja testid, mis võimaldavad loomade liigiomased sensoorsed ja käitumuslikud tugevused proovile panna. Muidu me ei saagi üle sellest juba Einsteini poolt esile toodud probleemist, kus me hindame kala tema võime järgi puu otsa ronida.
Teadusartikli leiab siit: https://www.tandfonline.com/
Rohkem videoid eksperimentidest leiab siit: https://figshare.com/articles/
Laura Kiiroja
